Hiiumaa erilisimad pargid tiksuvad ikka vaid sajanditaguste mõisnike pärandina
Vist päris mitu aastat olen end eemale hoidnud sealsest nulumetsast. Kuid sel päikselisel veebruarihommikul, tulnud just Valipe loopealsetelt, jäi bussini paaritunnine ajaauk. Mis seal’s ikka, oli paras aeg vana tutvuse soojendamiseks.
Läbi pargi minnes mõtisklesin, et miks on küll nii, et Hiiumaa erilisimad pargid, õigemini nende dendroväärtused (Suuremõisa ja Vaemla) tiksuvad ikka vaid sajanditaguste mõisnike pärandina?
Tõsi, Suuremõisa on rajatud tore värvikirev lossiaed ja asjaks seegi lossi ette istutatud roheline pöök. Kosub teine tasapisi, on 2,5 m kõrge. Kuid teisalt tekib võrdlus näiteks Luua või Räpinaga. Sealsed metsandus-aianduskoolid on aastakümnete jooksul tublisti uusi kaugete maade puuliike juurde istutanud.
Maastikukujundust õpetav Suuremõisa kool võiks ju ka pargi rikastamisele mõelda? Suuremõisa ametikool oleks selleks ju üldse parim koht Hiiumaal. Saarel võiks olla üks liigirikas vanade puudega ent ühtlasi samal ajal noorendatav-uuendatav park. Kusjuures istikute kasvatamine ei maksaks midagi. Õpilased võiksid korjata mujalt huvitavate puuliikide seemneid ja neist saaks lossiaias istikuid kasvatada. Näiteks täiesti kasutamata on Vaemla pargi valgepöökide seemnebaas. Mõelda kui Eestis harukordsena mõjuks näiteks kusagil lossi naabruses jupp valgepöögihekki…
Jõudsin jõe äärde ja mu mõtisklused katkesid. Vastu kerkivad uhked nulud panid korraks kõik muu unustama. Kes see kuskil väitiski, et euroopa nulg (Abies alba) ei hiilga erilise dekoratiivsusega?? See inimene polnud vist Suuremõisas käinud. Need Eesti kõige suuremad, 35 m kõrged ja meetrise tüveläbimõõduga hiiud on kõige vägevamad puud üldse tervel Hiiu saarel. Ja millise võsa nad on kõikjale külvanud! Tammede aluse teise rinde nulud on samuti ilusad – sulgjaokkalised oksad on silmale lähemal ja pääsevad seega paremini mõjule. Kahjuks on pisikesed nulud juba aastaid sõraliste poolt ära näritud.
Kõndisin hiidnulgude jõekäänakust allavoolu, kus kollakas jäälint katkes. Vesi pahises Ussikeldri kärestikus. Veemürast kostus ärritatud “sirts-sirts”. Üks lind lendas vaba vee kohalt eemale jääservale ja kukkus korrapäraselt sügavaid, häiritud olekut väljendavaid kükke tegema. Üsna ühtlasi pani ka plirtsu jääle maha. Hallikas kuub ja valge manisk ei jätnud kahtlust: vesipapp. Selline talv pole üldsegi paha: kohtumine vesipapiga häälekal kärestikul, jõekaldail kerkimas päikesest valgustatud sajandivanused nulutüved. Ja seda kõike siinsamas kodusel Hiiumaal.
Allavoolu minnes saatis üha aina segamets vanemate ja loendamatute nooremate, kah juba varsti esimese rinde nulgudega. Tõesti, milline väärtus!
Kuid siis tuli mu rahulolematu loomus tagasi. Mõtlesin, et miks ometi ei võidud sajandi eest mõisnike poolt siia ka üht pöögimetsa kasvama panna? Sangastesse istutati, kuid seal on vale karm kliima. Öeldakse, et kus tunneb end hästi euroopa nulg, siis on see hea kliima ja koht ka pöögi kasvamiseks.
Paraku jäi pöögimets Hiiumaal rajamata. Ja vaevalt on nüüd kedagi, kes paneks aluse millelegi taolisele. Olud ja inimesed on nii praktiliseks läinud, et ei rajata isegi enam tamme kultuure. Üks takistus sellele on kahjuks ka arvukad metskitsed, kes armutult alla kahe meetriseid lehtpuid rüüstavad.
