Hiiumaa esinduspark üllatab talvelgi
Selliselt lumikattega, kevade ootuses tukkuvana, ei olegi ma veel Vaemla parki näinud. Kuid paaklumi kannatab hästi kõndimist ja nii on isegi mugavam patseerida kui suvises pikas märjas rohus.
Teise maailmasõja eel olid siin veel alles ringteed, kalatiigid... Ja ehkki mõisa peahoonest on järel vaid varememägi, kuigi pole enam teid ja niitminegi kipub väga juhuslik olema, pean ma teda ometi Hiiumaa esinduspargiks. Põldude vahele 4-5 hektarile justkui eksinud puistu oma meeldivaid vaateid pakkuvate väludega on parkide ja võõrpuuliikide vaese Hiiumaa huvitavaim näide.
Käin Vaemlas korra aasta jooksul ikka, ometi ei pääse üllatusist nii tuttavas paigas seegi kord. Esmalt: kui väike ta raagus ajal tundub, kõik puha peo peal! Paarist kohast avaneb vaade üle kadakase rannamaa ja jääs merelahe Kassari metsaviirule. Teine üllatus: avastan enda jaoks pargis koguni uue puuliigi. Maantee poolse suure välu servas sirutab oksi üks haruline kolmejalase tüveläbimõõduga jalakas. Samblaste „plankjuurtega“ puu jalam on vabaks sulanud ja juhust kasutades uurin lähemalt seal lebavaid lehti. Noh, nii igaks juhuks. Sest ei või iial teada... Ja ongi sootuks siledad, ebasümmeetrilised, tipuni hargnemata roodudega lehed. Seega künnapuu! Mida rohkem seda kodumaa teist jalakaliiki Hiiumaal leian, seda enam ta mulle millegipärast meeldima hakkab. Kõrval on üks põline isend pikali paiskunud. Selle ja järgmistegi puude jalamil lebab künnapuulehti lisaks. Ohhoo, ega ometi kogu see puistu varemeil ja tiigiseljandikul künnapuudest koosne?! Siiski mitte. Edasi saavad valitsevaks harilike jalakate robustsemad karedad lehed. Kui lehed puus, peaks kindlasti lähemalt kaema tulema, palju siis ikkagi kumbagi liiki siin kasvab. Raagus ajal ma võrade järgi selget vahet teha ei oska.
Vaemla pargi dendroloogiliselt põnevam osa jääb põhjapoolsemasse külge. Vägev on tublisti üle 20 m kõrge, alt neljajalase läbimõõduga keerdus-vintis tüvega Ameerikast pärit hõbevaher. Talle ei jää suuruselt teps alla sama kõrge mägivaher, kelle arvatavasti kahest puust kokku kasvanud tüveläbimõõt küünib üle 4 jala. Põline mägivaher on ikka paganama omapäraselt ilus puu – pean jälle ta juures tunnistama. Tema punakad kestendavad koorelatakad meenutavad veidi jugapuu tüve, nii veider kui see võrdlus ka ei tundu. Heledale tüvele kontrasteeruvad paksus hallis samblikuvammuses oksad.
Vaatamisväärsed on vanad pirnipuud. Nendegi oksad on samblikke täis, mõjudes kuidagi turritavalt iseteadvaina. Aastate eest käisin sügiseti mõnikord Vaemlas pirnijahil – täitsa head viljad neil.
Ette jääb lehiseid, valge mänd, ebajasmiinipõõsaid, pöögi punalehine vorm. Praegu muidugi mingisuguseid punaseid lehti pole ja nii on ta lihtsalt harilik pöök. Igati sobilik sissejuhatus väiksele keskeuroopalikule välule, mida raamivad sarapuupõõsad, laiuvaoksised tammed ja kaks valgepööki. Vaemla park on ainus koht Hiiumaal, kus leidub täiskasvanud valgepöögiisendeid. Seni. Siit nende seemneist pärit järglased on mul kodus juba üle pea sirgunud ja ma loodan neist tulevikus üht toredat salu. Valgepöök ei kasva nii vägevaks kui pöök. Sageli langevad nad juba saja-aastaselt seente rünnaku ohvriks. Nii nagu Vaemlaski näha on. Pöögi naabruse puu on nii läbi pehkinud, et lausa imekspandavalt mõjub ta visa elutahe: määndunud tüve elusast ribast sirutub ikka veel üles korralik elus võra. Ma mäletan seda puud veel kaheharulisena, teine on nüüdseks ammu põrmu varisenud, jättes järele vaid sammaldunud kännutüüka.
Tamme all laiutav valgepöök on aga veel igati hea tervise juures. Madalalt hargnevate okstega suhteliselt tüse tüvi (rinnasdiameeter vaat et poolteist jalga) on alt eriti vaoline-sooniline, iseäranis valgepöögile omane.
Pargi põhjaservas elutseb veel kolm valgepööki, kahe suure euroopa nulu naabruses. Need nulud on kahtlemata pargi üldse kõige ilusamad puud. Tüvesambad pole küll nii võimsad (alla 3 jalase läbimõõduga) kui Suuremõisas, ent seistes siin nende all, peakohal võlvumas hõbejad-rohelised sulgjaokkalised võrad, tabab jälle kord natuke müstiline meeleolu. Mandri-Eestis igatahes midagi sellist ei näe. Kes too küll oli, kes väitis, et euroopa nulg ei hiilga erilise dekoratiivsusega?! Mu meelest sajandi ja enama vanusena on see liik ülimalt kaunis. Oleks mul metsaaias juba kord säärane praeguse, kümne aasta eest samast Vaemlast toodud, ikka veel väetikese asemel! Aga teda nii vägevana minu silmad muidugi ei näe. Nagu Suuremõisas, on ka Vaemla nulud aegade jooksul kõvasti järelkasvu andnud. Pisikesed isendid on paraku räigelt ära kärbitud. Ju kitsed, kes muud. Tundub, et paarikümne aasta eest nad veel nii hirmsasti ei närinud kõike ettejuhtuvat. Või kuis muidu nii paljud nulud pääsesid ohtlikust piirist üle ja nüüdne kõva külgokste äraõgimine ei tähenda enam õnneks midagi.
Aga jah, need kolm valgepööki nulgude naabruses. Pärnade pitsituses on nad laiuse asemel olnud sunnitud ülespoole viskuma ja nüüd raagus ajal avastan, kui kõrged nad tegelikult ikka on. Et ma oma silmamõõtu ei usalda, siis võin puusse panna, aga arvata ju ikka võib? Noh, pärnad on ehk 20 m kanti, veidi lühemad valgepöögid siis nii 15 m? Pole teps paha! Annavad juba puu mõõdu igati välja. Siin tunnen end jälle nagu Kesk-Euroopasse sattunud olevat: pärnad ja tammed, valgepöögid ning männid. Jääks meelsasti veidi pikemalt sellele välule, ent lehtpuu-nulutihnikust läbi lõikav lagendike põhjatuul teadustab ülbelt: veel valitsen mina, veel pole niisama looduses olesklemise aeg käes!
Enne lahkumist teen visiidi kiviaia ääres elutseva lääpas pooppuu juurde. Ta on vist üks Hiiumaa toekamaid oma liigi esindajaid. Samblakarune tüvi meenutab vägisi mingi looma turja, sellist pehmet ja mõnusat.
