Hiiumaa looduses peidavad end saladuslikud maokeeled
Neid ridu kirjutades on siin pikaldase kevadega Hiiumaal lõpuks puhkenud pihlapuude kobarad ning heinamaad on kui üle ujutatud harakputkede õrnpitsilisest õievahust.
See on umbkaudu aeg, mil igal aastal taasavastan enda jaoks sõnajalad. Juuni algupoolel on paljud sõnajalad veel kiires kasvamise tuhinas, et suviseks pööripäevaks uhkete lehtritena ilutseda. Just parajaks ajaks, et inimloom sõnajalaõiele mõtlema hakkaks. Muidugi me teame kaljukindlalt, et sõnajalg ei õitse. Aga natuke muinaslugusid meeltesse lasta ei tee siiski paha. Kui kujutleda, milline võiks olla sõnajalaõis, siis mulle torkab vaimusilmas alatasa pähe suvises keskööhämaruses halja lehtedelehtri keskel valgelt kumav suur magnooliaõis. Magnooliad on ühed algelisemad õistaimed, sestap passiks päris hästi veel ürgsemate sõnajalgadega kokku.
Nojah, tegelikult on mul hea meel, et sõnajalad ei õitse, vaid pakuvad lihtsalt rahustavat rohelust ja kasvatavad parimal juhul vaid imelikke mummudega eoslehti. Nagu kodumaine laanesõnajalg või pärljalg või kuningosmunda.
Sõnajalgade imetlemisega on juunikuus paraku üks suur häda: verejanulised putukat. Tänavu näikse sääsed eriti vilkad ja näljased olevat. Parim moodus sõnajalgade nautimiseks on nad kuskile varjatud aianurka tuua. Kusjuures ei pea teps piirduma laanesõnajalgadega, sest looduses on teisigi huvitavaid liike. Nagu naistesõnajalg, laiuv sõnajalg, soosõnajalg jne. Haruldasi ja välismaiseid sõnajalgu saab nüüd viimaks soetada õnneks aiaärist või puukoolist (nt Enno talu Lauknal).
Kuid päris kõike ei saa. Näiteks maokeelt (Ophiglossum vulgatum). Juuresolevat fotot vaadates nõustub arvatavasti enamus, et ega see tegelane nüüd küll teps ühe õige sõnajalana välja ei näe. Olen kuskilt lugenud, et maokeeleliste sugukonna esindajad (Eestis leidub haruldustena ka võtmeheina liike) arvatakse algelisemate sõnajalgade kilda, n-ö ebakeerdlehikud. Igatahes näib maokeele välimus äärmiselt ebasõnajalalik: läikiv terve rasvjas leht ning pikk nooljas eostega pea, mida nimetatakse viljakaks ehk fertiilseks leheks. Too rasvjas on seega steriilne leht. Maokeele vars asub tegelikult üsna sügaval maa all ja on vaid nii umbes paari sentimeetri pikkune.
Maokeel võiks olla üsna silmatorkav taim, kui ta oleks suurt kasvu. Paraku kaob see sageli vaid 15cm pikkune tegelane muu rohu sisse täiesti maskeerunult ära, nõnda et ta enamasti märkamata jääb. Kes aga väga tahab näha elusuuruses maokeelt, see seadku sammud Lääne-Eestisse. Mujal Eestis on ta haruldane, siin õnnekombel võrdlemisi laialt levinud. Vahest kõige rohkem Hiiumaal. Mõnes mõttes võiks maokeel olla Hiiu saare tunnustaim.
Ta on vastupidav ja võrdlemisi sage, ent salalikult varju pugenud. Niisama salalik ja oma väärtusi teadmatu eest peitev on tegelikult suur osa Hiiumaa loodusest. Sa pead teadma, kust keda ja mida otsida, ent ka siis läheb teinekord vaja pigem õnne. Maokeel on just säärane. Ikka olen kohanud teda vaid juhuslikult. Ning peagu alati rannalähedastelt niitudelt. Nagu Käina lahe servast, Kirde-Hiiumaa Tähva nina rannaniidult jne.
Ainus erandlik leiukoht saare keskel ilmnes aastate eest otse mu oma koduõuelt: nurmenukuline männitukk oli maokeeli täis. Paraku ei meeldi neile põrmugi muru niitmine ja nüüdseks on nad kängunud, kadumas. Kuid veel enne seda istutasin ma neist mõned ümber samblasesse sõnajalgade kiviktaimlasse.
See oli keerukas ettevõtmine, sest maokeele vars ja juured asuvad üpris sügaval maa all ning enne selleni jõudmist kippus maasse suunduv ja habraspeenikeseks kitsenev leht katkema. Kuid nikerdamine-urgitsemine tasus end igati ära. Nüüdseks on maokeeled kiviktaimlas hästi paljunenud ning mõjuvad lubjakivisel astangul esiletõstetuna ütlemata eksootilisena. Nagu polekski tegu siitsamast oma koduõue pealt pärit sõnajalataimega.
