Hiiumaal võrsub heitlehine “kampripuu”
Paraku on siinses aiandusmaailmas tegu lausa tundmatuga. Küllap saaks teda netist tellida, kuid kahjuks olen ma selles vallas keskmise puudega, see tähendab üsna saamatu.
Seevastu linderast polnud ma üldse kuulnudki. Siiski, kirjeldused Kanada lõunatipu Erie järve äärsetest laialehistest metsadest mainisid ka mingit spice bush’i. Ehk siis vürtspõõsast. Ometi pole tegu meilgi harva istutatava vürtspõõsaga (Calycanthus), on hoopis bensoelindera (Lindera benzoin).
Mullu sügisel sain täiesti juhuslikult ühe linderaistiku omanikuks. Tolle välimuses polnud midagi väga erilist: kuldkollaseks värvunud ovaalsed terava tipuga lehed peentel võrsetel. Kuid tähelepanuväärseks teeb ta kuuluvus loorberiliste sugukonda ja sellest tulenevad omadused. Nimi spice bush kõneleb enda eest. Oma kodumaal, mis ulatub Texasest (suisa Mehhikostki) Maine ja Kanada Ontarioni, leidis ta vanasti laialdast kasutamist palavikualandajana, üldse külmetuse vastu. Selleks tehti aromaatsetest lehtedest, võrsetest või viljadest teed. Ka on kasutatud lindera vilju ja lehti pipra aseainena. Lehed sisaldavad veidi kamprit, seega otsene sarnasus samasse sugukonda kuuluva kampripuuga!
Jah, see juba on midagi: heitlehine “kampripuu”, samas ka “loorberipuu”, sest kunagi on selle liigi ladinakeelne nimetus olnud ka Laurus benzoin. Tegemist peaks olema üpris külmakindla tegelasega, taluvuseks märgitakse -25° C, kuuluvust 5. kliimatsooni, mis vastab enamusele Eesti mandrialast. Kasvab tema kuni 15 jala kõrguse põõsaspuukesena. Kodumaal levib bensoelindera niisketest metsades, ojade kaldail. Kultuuris nõuab ta pigem lubjavaba mulda, talub väga happelist pinnast. Mulla pH oleks soovituslikult 4,5 kuni 6.
Kahjuks on bensoelindera kahekojaline, sestap üksikpõõsa puhul pole lootust punaseid vilju näha. Kuid vahest kaunimgi on tema varakevadine õitsemine: veel raagus põõsas muutub ühtäkki rohekaskollaste väikeste õite õhuliseks pilveks. Ameerikas kutsutakse teda seetõttu ka metsikuks forsüütiaks.
Millegipärast on see tore ja väärtuslik põõsas Euroopa haljastuses vist tänini väga haruldane. Rääkimata siis Eesist. Ehkki tegelikult võiks siinses kliimas tegu olla ühe perspektiivseima loorberiliste sugukonna esindajaga üldse. Võibolla sobiks meile ka mõni lindera perekonna Aasia liik, kuid need on küllap veelgi haruldasemad ja keerulisemad kätte saada.
Nagu öeldud, mina sain lindera omanikuks puhtjuhuslikult. On veel kolmaski ütlus: lollidel veab. Miskipärast hakkas ta mulle jalamaid väga meeldima. Juba see nimi: lindera. Siis muidugi sugulus loorberi- ja kampripuuga, lisaks muidu lihtne ilu ja tervistavad maitseomadused. Ainus nigel asi oli istiku sügisel saamine. Mu koduteed tähistasid pudenevad kuldsed linderalehed. Metsaaia tiigi äärde maha istutatuna lasi ta viimasedki paar lehejäänust järgmisel päeval langeda. Sellest on möödas pikad pea kuus kuud. Ikka aina vahin seda vitsakimbukest ja ootan. Läheb veel hulk nädalaid, mil lõpuks tibatillukestest rohelistest pungadest ilmuvad värsked lehed. Siis saan maitsta ja haista, kui vürtsikad need õigupoolest on, kas meenutavad kampripuud?
