Euroopasse jõudis hortensia tänu inglise botaanikule Joseph Banksile, kes tõi taimed kaasa 1789. a Hiina ekspeditsioonilt. Hilissuvel ja sügisel rikkalikult õitsev põõsas tekitas suurt vaimustust ning muutus Inglismaal kiiresti väga populaarseks. 1820. aastal kasvatati teda juba kogu Euroopas, üsna pea algas ka sordiaretus.

Hortensiate kasvatamisega saab õige kasvukoha olemasolul hakkama igaüks. Valige hortensiale poolvarjuline, kuuma keskpäevase päikese eest varjatud niiske, hea drenaaži ja väga viljaka pinnasega kasvukoht. Taim vajab oma lopsakate lehtede ja hiiglaslike õisikute toetamiseks suures koguses niiskust, kuid siiski ei talu ta seisvat vett.

Hortensia armastab pisut happelist pinnast, ta on heaks naabriks rododele, küüvitsatele, kalmiatele, mustikatele, jõhvikatele ning teistele hapulembestele taimedele. Siiski ei pea tema jaoks tegema eraldi turbapeenart: hortensiat saab kasvatada ka lihtsalt muru sees. Happeline pinnas aitab sordi õitevärvi maksimaalselt välja tuua, kuid ta kasvab ka neutraalses pinnases. Happelisest mullast olulisem on piisav niiskus. Taime muru sisse istutades vajab ta lihtsalt pisut suuremat istutusauku, mis tuleks täita spetsiaalse hapulembeste taimede mullaga. Niiskuse hoidmiseks oleks soovitav hortenisaalune alati multšida.

Kui taim on aias kiratsema jäänud, võib olla kindel, et probleem on toitainete puuduses: hortensia ei edene vaesel pinnasel, ning vajab ka pidevalt lisatoitu. Hea oleks seda silmas pidada juba istutamisel, ning kaevatud auku lisada komposti, lehekõdu, vihmaussisõnnikut või pikatoimelist hapulembeste taimede mineraalväetist. Head teeb ka taime väetislahusega kastmine, keskmiselt kord nädalas kogu kasvuperioodi jooksul. Alates juuli teisest poolest tuleks erilist tähelepanu pöörata väetise koostisele ning kindlasti vähendada lämmastiku hulka, vastasel korral ei pruugi taim hästi talvituda.