Hurmahooaeg on käes

 (11)
Hurmahooaeg on käes
Hurmaa meenutab välimuselt tomatit.FOTO: REPRO

Sügisel täituvad poodide puuviljaletid paljude värskete viljadega, teiste seas hurmaadega. Ja pole ka ime, sest hurmaamüügi kõrgaeg on saabunud.

Maailmas leidub vähe puuvilju, millel nõnda palju nimetusi. Nii viljakandjat kui ka vilja kutsutakse diospüüriks, mis tõlkes tähendab jumalate toitu. Kuna diospüüre on mitu liiki, saame neist levinuimaga lähemalt tuttavaks ja selleks on algselt Hiinast pärinev idadiospüür.

Laialt käibib teinegi levinud nimetus, mis on ühine nii viljale (kaki) kui selle andjale (kakiploomipuu). Nõukogude ajast, mil loo nimikangelast veeti meile episoodiliselt sisse Kaukaasia vabariikidest, pärineb ka nimetus hurmaa, mis hetkel kõige rohkem käibel on.

Sellega aga nimevariantide rohkus ei piirdu. Iisraelist on pärit seemneteta vilja versioon, mida kutsutakse nimetusega sharon, anglo-ameerika süsteemis on loo peategelasel veel üks sünonüüm ja selleks on persimon. Lisaks eeltoodud variantidele on trükisõnas kasutusel mitu suisa segadust tekitavat nimekombinatsiooni, kus seda vilja samastatakse ekslikult küll aprikoosi, ploomi või küdooniaga, lisades juurde kasvupiirkonna geograafilise eesliite. Mõned näited viimastest kahendkombinatsioonidest: jaapani aprikoos, hiina küdoonia jne.

Päriskodu on Aasias

Diospüürid kuuluvad eebeniliste sugukonda, mille liikmeid rohkem teatakse-tuntakse väärtusliku puidu tõttu.

Seotud lood:

Hiinast levis see puu teistesse Aasia riikidesse, erilise populaarsuse omandas ta Jaapanis. Euroopasse jõudis hurmaade kasvatamine suhteliselt hiljuti, kõigest paari sajandi eest. Alustati Prantsusmaal, hiljem lisandusid Balkani ja Kaukaasia piirkonnad. Et diospüüri vallutused täiel määral ära mainida, peame geograafiliste kasvupiirkondade nimistusse lisama ka Ameerika ja Austraalia.

Viljakandjate levitamise kõrval on inimesed sajandite vältel usinalt tegelnud sordiaretusega. Siin võiks esile tuua kolm suunda. Esiteks, on saadud seemneteta viljad, mida on mugavam süüa. Pealegi ei tarvitata hurmaa seemneid toiduks. Teiseks, on suudetud mõjutada eri sortidesse kuuluvate viljade parkainesisaldust.

Rohkelt parkaineid

Parkaineküllaste viljade plussidena saab välja tuua järgmist: nad säilivad paremini ja kauem, nende struktuur on kuni täisküpsuse saavutamiseni tihke ja tugev. Väikeseks miinuseks on aga see, et söömisega peab ootama vajaliku küpsusastme saabumiseni, peale selle liigne parkhapete hulk annab viljale tuntavalt mõrkja maitse, parkained aga mõjuvad kootavalt seedekulgla limaskestadele ja sadestavad seedekulglas ka valke.

Vähese parkainesisaldusega vilju võib süüa ka enne viljaliha pehmenemist, kuid nende pikaajaline transport ja säilitamine on raskendatud.

Just parkainetest tingitud mõrkja meki tõttu on hurmaa pälvinud budismis sümboolse tähenduse. Algselt kibedamaitseline vili, mis küpsedes järk-järgult magusaks muutub, on vaimse muundumise peegeldaja.

Kolmandaks on aretustöö tulemusena saavutatud olukord, kus enamiku sortide viljadel kasvu ja küpsemise vältel viljakest ei lõhene, vaid jääb endiselt tihkeks ja läikivaks, kuid ei sega söömisel.

Välimuselt ja olekult meenutab hurmaa veidi tomatit, ehkki botaaniline sugulus nende vahel puudub. Sarnaseid jooni on nii vilja üldkujus, botaanilises olemuses (mõlemad ju kopsakad paljuseemnelised marjad), suuruses, kaalus, seemnete paigutuses, värvuses ja teistes tunnustes. Koostises ja maitses aga tomatiga erilisi sarnasusi ei leidu.

Säilivad jahedas

Hurmaad säilivad jahedas suhteliselt hästi. Poest tasub valida pigem veidi kõvem, kuid pindmiste kahjustusteta vili ning lasta sellel toasoojas, paberkotti pakituna viljadest erituva küpsemisgaasi etüleeni mõjul järelvalmida. Täisküpsete viljade eelistamisel on mitmeid riske. Esiteks, selveteeninduse korral võivad nad juba poes vigastusi saada. Teiseks, sellised ostetud viljad tuleks kohe toiduks tarbida. Kolmandaks, nende sekka võib sattuda ka üleküpsenud vilju, mis juba osaliselt riknema kipuvad.

Täisküpsuse korral kujuneb viljal kergelt klaasjas välimus – pehmenenud ja osaliselt vedeldunud viljaliha kumab läbi sitke tihke pruunitäpilise kesta.

Maitsetrumbiks on magusus

Jagades viljade koostise kaheks, saame eristada vett (75–80%) ja kuivainet. Valminud viljad sisaldavad rohkesti suhkruid, tavaliselt 15–18%. Jaapanis kasutatigi ammustel aegadel täisküpsed hurmaad suhkru aseaineks.

Loe veel

Just suhkrurikkus määrab põhiosas vilja kalorsuse, mille väärtus küünib 70–90 kilokalorini saja grammi viljaliha kohta. Kuivatatud hurmaad on maitsmismeelele eriti magusad ja suhteliselt energiarikkamad, sest kuivatamisel vesi aurub ja suhkrute kontsentratsioon suureneb veelgi.

Samas pole vili mekilt talumatult lääge ja selle eest kannavad hoolt nii parkained kui ka sidrunhape. Viimase ühendi sisaldus viljades küünib kuni 1,3%ni. Sidrunhape kaitseb ka tükeldatud viljaliha õhuhapniku mõjul toimuva oksüdeerumise eest.

Lisaks sidrunhappele on viljalihas veel teisigi antioksüdante. Valke ja rasvu on hurmaa viljalihas kasinalt, mõlema sisaldus jääb alla protsendi. Rohkesti on hurmaade koostises karotenoide, mis tingivadki nii viljakesta kui -liha erksa värvuse. Hurmaade viljaliha tonaal-
sus võib muutuda skaalas helekollakast kuni punakasoranžini.

Karotenoidide rohkus on aluseks ka söömisjärgsele vitamiini A sünteesile inimkehas. Teiste vitamiinide tasandil hurmaad erilise küllusega ei hiilga. Nagu kõigis taimesaadustes, nii on hurmaas rohkelt kaaliumi- ja magneesiumiühendeid, mikroelementidest mainimisväärselt vaske, rauda, tsinki ja joodi.

Hea värskelt söömiseks

Suur hulk hurmaasid süüakse lihtsalt värske suupistena. Paljuski määrab söömistehnika ka viljakesta tihkus. Levinud variandi kohaselt vili kas poolitatakse või temast lõigatakse välja tipmine leheroseti jäänust kandev osa.

Mõlemal juhul on juurdepääs mahlakale ja magusale viljalihale tagatud ning kest toimib loodusliku söömisümbrisena. Tihti lisatakse selliselt ette valmistatud viljale peenestatud pähkleid ja maitseks laimimahla.

Loomulikult võib hurmaa ka täielikult kestast vabastada ning viljaliha sobivas vormis ära kasutada. Samuti tehakse hurmaadest lisandite kasutamisega hoidiseid, põhiliselt keedist, marmelaadi, siirupit ja kompotti.

Hoidistamiseks saab hurmaad ka edukalt kuivatada või eri viisidel (nt püreena) isegi sügavkülmutada.

Levinud on värske hurmaa kombineerimine kohupiima, kodujuustu, jogurti, jäätise, magusate pudingite, keedukreemide, putrude, smuutide, kokteilide, kange alkoholi, teiste puuviljade, vürtsidega jne.

Edukalt saab hurmaad kasutada segusalatites, müslides, vokiroogades ja küpsetistes. Viimaste puhul võib hurmaad lisada kookidele, muffinitele, tortidele, vahvlitele jne.

Peenestatud hurmaad saab lisada garneeringuks ja maitsestajaks lihatoitude, mereandide, juustu- ja singivaliku ning riisist tehtud roogade juurde.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare