Hüva nõu hea melonisaagi saamiseks

 (2)
Tulevane melonisaak annab endast märku.
Tulevane melonisaak annab endast märku.Tiit Koha

Melon on väga soojanõudlik kultuur. Kuid siiski saab teda meie kliimas edukalt kasvatada ka avamaal, kui kasvuhoonet ei ole või kui seal ruumi ei jätku.

Tiina Paasik elab Kagu-Eestis Võõpsus. Kaua aastaid õpetas ta Räpina aianduskoolis köögiviljandust ning katsetas uusi sorte ja põnevaid köögivilju ka oma aias. Meloneid ja arbuuse hakkas ta kasvatama juba siis, kui neid peeti meil veel väga eksootilisteks aedviljadeks. Praegu on need lõunamaised köögiviljad meie aedades sama tavalised kui kõrvitsad-kabatšokid või kurgid.
Tiinal on oma nipid, kuidas ta soojanõudlikke aedvilju põllul kasvatab. Meeleldi jagab ta neid ka Maakodu lugejatele.

Esimene soovitus on selline: “Kui tahate meloneid väljas kasvatada, valige seemneid ostes üksnes avamaale sobiv sort. Kasvuhoonesordid selleks ei sobi. Selle vea teevad huvilised kõige sagedamini ja pärast on õnnetud, kui asi ebaõnnestus.”

Kuidas rajada peenar

Peenrasse tasub panustada aega ja vahendeid, sest vaid heades kasvuoludes sirguvad terved ja tugevad taimed, mida avamaa olud ei heiduta.

Tiina räägib, kuidas tema melonipeenra teeb:

“Ajan oma põllulapile sisse klassikalised kartulivaod. Vao sügavus on umbes 25 cm. Põhja panen kanakaka ja mereadru graanuleid, see on orgaaniline põhiväetis. Kolme kümnemeetrise vao peale kulub umbes kümme kilo.

Seotud lood:

Graanuleid puistan peoga tunde järgi. Ma ei kaalu koguseid, kuid mul on ka väga pikk kogemus köögivilja kasvatamises. Selline “kaasavara” on väga rammus, kuid hea saagi jaoks ongi kõige tähtsam, kuidas taimed on toitainetega varustatud.

Siis rehitsen kaks vaoharja keskele kokku. Väetise peale peab jääma kümmekond sentimeetrit mulda, muidu kõrvetab see juured ära ja taimed hukkuvad. Silun peenra lamedaks, seejärel katan musta kilega.

Piisab meetrilaiusest kilest, see katab parajasti ära taimede juured ja hoiab neid soojas. Kui pista käsi kile alla, siis on selgelt tunda, kui soe ja mõnus seal on.

Melonitaimed on saanud kasvuhoo sisse. Musta kile all on muld soojem. Kõrged kartulipealsed hoiavad kinni tuult ning peenramaal on seetõttu paar kraadi soojem kui ümbruses. Tiit Koha

Laiemat kilet pole mõtet osta, see läheks ka rohkem maksma. Kui kile püsib sügiseni terve, pesen selle pärast ülesvõtmist ära ja järgmisel aastal läheb uuesti käiku. Pesemiseks kasutan majapidamisseepi või rohelise seebi lahust, mis desinfitseerib. Ei pea igal aastal uut kilet ostma, see on kulukas ning lisaks koormavad kilejäätmed ka keskkonda.

Kui mul on uus kile, kuhu istutuskohti pole veel sisse lõigatud, mõõdan joonlauaga taimede vahed täpselt välja. Sõltuvalt sordist 80 või 100 sentimeetrit, nii melonitel kui arbuusidel.”

Istutage “nõrga käega”

Melonitaimede ettekasvatamiseks piisab Tiina sõnul kolmest nädalast, arbuusidel läheb nädal kauem. Taim on istutamiseks valmis, kui on kasvanud 3−4 pärislehte. Kui öökülmaohtu enam pole, võib istikud kasvukohale panna. Tavaliselt saabub selline aeg mai lõpus − juuni algul.

Peenar tehke varakult valmis, et kilealune muld saaks soojeneda. Taimed istutage alles nädala või kümne päeva pärast.

Tiinal jätkub nippe ka istutamiseks:

“Teen kühvliga istutusaugu. Kõrvitsalisi ehk siis kõrvitsaid-kabatšokke-kurke-meloneid-arbuuse istutatakse nii-öelda nõrga käega. See tähendab, et potis ettekasvatatud taim pannakse auku, aga mulda kinni ei vajutata. See on väga oluline, kuna istikutel on väike õrn juurekava. Kõvasti vajutades võib taime katki teha.

Kui taimed on istutatud, siis kindlasti kastan neid. Nii saavad juured kontakti uue mullaga ja hakkavad kiiresti juurduma.

Paljud valavad enne istutusauku vett, panevad siis istiku ja pärast kastavad uuesti. Köögivilja puhul pole minu meelest mõtet endale tööd juurde teha, küll on see õigustatud aga puude-põõsaste ja lillede istutamisel.”

Pärast istutamist-kastmist tuleb peenrale kohe laotada katteloor. Õitsemise ajaks võtke see aga kindlasti ära, et mesilased tööle pääseksid.

Suvel ei kastnud kordagi

Taimed juurduvad uuel kasvukohal umbes nädalaga. Nüüd tuleb neid kindlasti väetisega kosutada.
Tiina kasutab väetist Terraflex, milles on nii makro- kui mikroelemente, sealhulgas väävlit. Viimane on väga oluline, sest pärsib haiguste levikut. Väetist valides pidage seda silmas.

Kilepeenarde vahele kasvab umbrohi, selle kõplab Tiina ära. Tema põllulapil on küllalt raske savikas maa. Aeg-ajalt tuleb mulda happesuse vähendamiseks lubjata, selleks laseb perenaine sügisel sisse künda dolomiidijahu.

Loe veel

Eelmisel suvel ei kastnud Tiina meloni- ja arbuusitaimi mitte kordagi, ainult pärast istutamist. Tiina: “Õitsemise ajaks on neil arenenud juba nii suur ja tugev juurestik, et nad saavad sügavamatest kihtidest niiskuse kätte. Kasta tuleb vaid ekstreemses olukorras, näiteks kui on kümme päeva järjest olnud põrgupalav, kolmekümne kraadi ringis.”

Tiinale meeldib tulla juba hommikul kuue paiku põllule nuhkima, nagu ta ise ütleb. Põnev on vaadata, kui palju melonid ja arbuusid on jälle kasvanud. Vastab tõele, et taimed kasvavad öösel. Selle tõestuseks näitab perenaine ööga sirgunud võrsejuppi.

Tiina näitab, kui palju on melonitaim ühe ööga kasvanud. Tiit Koha

Melonitaimi Tiina ei kujunda: “Ma ei võta mitte ühtegi vart ära, kuna tekkinud haava kaudu on haigustel hea rünnata. Koltunud lehed tuleb mõistagi eemaldada. Ka melonite tolmeldamise jätan ma täielikult looduse hoolde.”

Mesilased saabuvad põllule tööle siis, kui kaks suurt pärna aia serval on ära õitsenud.

Heinamaa kaitsev kuliss

Augustis on ilm tavaliselt jahedam, kuid Tiina melonitaimedele sooja hoidmiseks loori peale ei pane. Hästi juurdunud ja süüa-juua saanud taimed on nii tugevad, et saavad edukalt hakkama ka selleta. Tiina: “Kõige olulisem on luua alguses taimedele head kasvutingimused.”

Tiinal on veel üks nipp, kuidas soojanõudlikku köögivilja põllul kasvatada: “Kasutage kulisstaimi!” Kõrge hein peenramaa servades täidabki kaitsva kulissi ülesannet: heinamaa hoiab tuuled kinni ja kasvukohal on paar kraadi soojem. Kõrvitsalistele on need lisakraadid olulised.

“See on üks kaval lugu,” ütleb Tiina kulisstaimede kohta. Lisaks ei pea sellise loodusliku fooni eest sentigi maksma. Hein niidetakse maha suve lõpus.

Head kulisstaimed on ka põlduba, hernes ja kartul, samuti pastinaak, mille puhmikutest saavad suve jooksul parajad hiiglased.

Tiina põllulapil jäävad silma ka lopsakad muskaatkõrvitsa taimed. Nemad on samuti väga soojanõudlikud, ei taha edeneda ilma kilepeenra ja katteloorita. Aga muskaatkõrvitsa vilja saamiseks tasub pingutada: see on tõeline hõrgutis, õhukese koore ja oranži magusa viljalihaga, seemneid peaaegu polegi. Viljad pole suured, kõige rohkem kahekilosed. Muskaatkõrvitsad on eriti hinnas gurmeerestoranides.

Muskaatkõrvitsad õitsevad teistest kõrvitsatest hiljem ja ka saak on hilisem, alles augusti lõpus on märgata, et “midagi hakkab tulema”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare