HÜVA NÕU: Kuidas põud aias üle elada
Kevadel istutatud puid ja põõsaid tuleb korralikult kasta, vaid siis lähevad need hästi kasvama. Ka teised äsja istutatud taimed vajavad kastmist seni, kuni on lõplikult juurdunud.
Samuti vajavad niisutamist külvid, sest idanema hakanud seeme ei tohi kuivada.
Puuistiku veetarve on päris suur – korraga mitu ämbritäit (30–40 l). Et ta kiratsema ei jääks, tuleks sama kogus anda nädalase vahega ikka uuesti ja uuesti.
Põõsale jätkub üheks korraks 20 liitrist. Köögivili ja muud pindmises mullakihis paikneva juurestikuga taimed lepivad vähema veekogusega.
Igapäevane kerge kastmine toimib ainult pindmiselt ning teeb tihtipeale kasu asemel hoopis kahju, sest aurub ruttu, tõrjub hapniku mullast välja ja pärsib juurekarvade teket. Samuti kujuneb taimel siis pindmine põuaarg juure- kava.
Kuival ajal võib kastmisveest puudu tulla, seepärast kasutage seda arukalt. Eelisolukorras on oja, tiigi või muu loodusliku veevõtukohaga aiaomanikud. Häda korral päästab mõnda taimeliiki ka merevesi. Seda taluvad kapsas, punapeet, murulauk ja viljapuud. Kloorisisalduse tõttu ei või merevett kasutada aga kartuli, porgandi, sibula ja marjakultuuride kastmiseks.
Hilisõhtune kastmine on tulemusrikkam, samuti sobib pilves või uduvihma tibutav ilm, sest ka siis on veekadu õige väike.
Kuiv mullapind ei tõmba endasse vett kohe, esialgu valgub see madalamatesse kohtadesse. Seepärast alustage kastmist peenra ülepiserdamisega. Hiljem, kui pinnas on niiskunud, märgub muld paremini. Alles siis andke vajalik veehulk.
Vihmutamine mõjub taimedele värskendavalt ning pinnas niiskub ühtlasemalt, kuid samas lõhub see mulla pealiskihi struktuuri. Pidev jämedapiisaline vihm teeb seda tugevamini, peenike vihm vähem. Vihmutamise järel on vaja, nagu pärast kastmistki, mulda kobestada.
Kastmisega ei tohi ka üle pakkuda, sest pidevalt märg muld muutub õhuvaeseks ja taime juured ning mikroorganismid kannatavad. Kui mullas on vähe õhku, võivad juured mädanema minna ja taim hukkuda.
