Katse käigus kukutati taim koos istutusnõuga pehmele vahtkummitaolisele alusele. Taim reageeris nii, nagu temalt oodati ja tõmbas lehekesed kokku. Katset korrati uuesti ja uuesti. Mitme kukkumise järel otsustas mimoos, et kukkumine ei teinud talle kahju ning loobus reageerimast. Selles polnud teadlaste jaoks midagi uut ning nad arvasid, et taim väsis ja lehtede kokkutõmbamiseks vajalik energia sai otsa.

Et asjas selgusele jõuda, raputati väsinud taime kohe pärast kukutamist hoogsalt. Selle mõjutuse peale reageeris taim sama kiiresti kui esimese kukutamise peale. Selgus, et taim ei väsinud, vaid jättis õpitu meelde. Aga kui kauaks? Katsetaimedel lasti nädala jagu puhata ja kukutati seejärel taas. Reaktsiooni ei järgnenud. Sama katset korrati kahe nädala pärast ja ka kuu aega hiljem. Isegi siis mäletas taim, et selline kukutamine teda ei kahjusta, ja jättis lehed lahti.

Nüüd arutlevad teadlased selle üle, kas taim õppis asju meelde jätma või unustama. Teisisõnu, kas taim registreerib korduva puudutuse ja otsustab sellele mitte reageerida või muutub ta selle suhtes tuimaks ega pane seda enam tähele.
Kas mimoos mäletab?

Hernel avastati aga hoopis teistsugune taju. Hernetaimi kasvatati katse käigus nii, et taime juured jaotati eri purkidesse. Purkides oli esialgu samasuguse toitainete sisaldusega lahus. Hiljem jäeti ühes purgis lahuse kontsentratsioon samaks, teises aga hakati toitainete sisaldust pidevalt muutma. Muutused olid suvalised, puudus võimalus ette arvata, millal ja milliseks toitainete sisaldus muutub.

Kui keskmine toitainete sisaldus oli piisavalt kõrge, kasvatas taim juuri sellesse purki, kus toitainete sisaldus oli stabiilne. Kui keskmist toitainete sisaldust alandati sellisel määral, mis tundus kriitilisena, hakkas taim juuri kasvatama sellesse purki, kus tingimused vaheldusid. Seda vaatamata sellele, et hernes ei saanud kuidagi ennustada, millal tingimused muutuvad ja kuidas. Arvatavasti otsustavad taimed, et teatud olukordades peab riskima, tulgu mis tuleb.

Kas hernelt võib midagi õppida? Võiks õppida seda, et kui asjad on halvasti ja soovid, et läheks paremaks, siis tuleb võtta riske. Riskide võtmine on ainus võimalus.

Ilmselt ei põhine herne riskijulgus olukorra analüüsil, vaid sarnasel võimel, mis paneb mimoosi loobuma reageerimast ohutule mõjutusele, et mitte mõttetult sulgeda lehti. Kuidagi mäletab hernes, et kuigi ühes purgis on hetkel vähem toitu kui teises, siis alles äsja oli seal palju rohkem. Ta otsustab oodata ja valmistuda võimaluseks, et paremad ajad tulevad tagasi. Seega peab planeerima ja lootma tulevikule varasemate kogemuste põhjal.

Allikas: Kotipuutarha