IDEE: Hapuaed rabarberiga - vaeva tuli näha, aga tulemus on seda väärt
Kolisme perega oma uude kodusse 2011. aasta kevadel. Loomulikult oli minul värske perenaisena kohe soov peenraid looma hakata. Maja ümber neid rajada ei saanud, seal oli alatasa mõni ehitustöö pooleli ja taimed võisid viga saada, otsustasin siis rajada paar peenrakest nii, et aknast oleks midagi vaadata. Nüüd avaneb nõusid pestes vaade kadakapeenrale ning sibulat hakkides näen õitsvate põõsaste ja pojengide peenart lodumetsa servas.
Elutoa aknast välja kaedes nägin aga vana drenaažikaevu, mille taustaks on suured puud. Drenaažikaevu ümber oli majaehituse käigus maakivisid kuhjatud – no lihtsalt üks inetu kuhi oli. Mingil hetkel sai kuhja juurde rabarber istutatud, aga see ei teinud asja eriti palju paremaks. Istusin ja vaatasin, kuidas päike liigub nii, et lõuna paiku langevad kivihunnikule teeäärsete puude varjud ja tekkis idee teha kaevu ümber turbaaed. Enamik hapulembeseid taimi vajab ju keskpäevase päikese eest varjutamist. Rääkisin oma ideest sugulastele, nemad ei mallanud oodata ja kinkisid 2014. aasta sügisel mulle sünnipäevaks rododendroni ‘Helsinki Universiti’. Ei olnud mul seda ilusat taime siis veel kusagile panna ja see elas oma esimese talve üle minu ema kasvuhoones.
Kavand ja eelarve
Turbaaia rajamist alustasime eelmise aasta suvel. Esimene etapp oli rabarberi väljakaevamine ja peenra maakividega ümbritsemine. Mina märkisin peenra kuju maha ja abikaasa hakkas tõstukiga kive paika laduma. Täitsa kena ja esialgu liiga suurena tunduv ala sai. Peenra läbimõõt kõige laiemas kohas on natuke üle kaheksa meetri.
Kividest sissepoole laotasime juuretõkkekanga ning siis tõid abikaasa, õemees ja minu papa turbarabast turba kohale. Kokku toodi turvast kuus sõiduauto järelkärutäit. Valitud sai happelisem turvas. Papa kaotas tööde käigus oma telefoni, ja võimalik, et see on kusagile minu iluaia alla maetud. Papa sai uue telefoni ja mina sumpasin kaks päeva turbas. See oli kogu protsessi juures kõige suuremat füüsilist pingutust nõudev osa. Minu käed olid hargiga turba segamisest rakkus ning ma muudkui sumpasin, segasin ja kastsin, ikka oli turvas altpoolt kuiv. Lõpuks olin mina nõrkemise äärel, abikaasal hakkas minust hale ja tuli appi. Teise päeva lõpuks olime tulemusega rahul – turvas oli läbinisti märjaks songitud. Nüüd jäi üle vaid taimed istutada ja multš laotada.
Tegelikult oli taimede valimise töö käinud juba pikka aega, ja selleks ajaks, kui turbavedu algas, oli minul koostatud turbaaia haljastamise kavand ning istutusmaterjali nimekiri koos eelarvega. Varem ma rododendroneid ega muid turbaaia taimi kasvatanud ei olnud ja müügil olevatest sortidest valiku tegemiseks uurisin hoolega kirjandust. Enamiku õhtupoolikuid olin veetnud ninapidi raamatutes või arvuti taga puukoolide kodulehti läbi kammides.
Alguses tegin paberile märkmeid sortide külmakindluse, kõrguse, laiuse, õitseaja ja õite värvuse osas. Valikust jäid välja kollase rododendroni (Rhododendron luteum) sordid, sest see liik on mesilastele mürgine. Hiljem kolisin oma plaani juba arvutisse, tegin tabeli soovitud liikidest ja sortidest ning hakkasin taimi joonisele kandma.
Esialgu paigutasin plaanile rodod, ning kui need paika said, hakkasin paigutama muid turbaaeda sobivaid liike. Väga sümpaatsed on mulle hariliku küüvitsa (Andromeda polifolia) sordid. Harilik kenarbik (Enkianthus campanulatus) sai aga valitud, kuna ei ole väga levinud. Lõpuks otsustasin kogu kompositsiooni lisaks täiendada ka kõrrelistega.
Puude varju kavandasin igihaljad rododendronid, aga sinna, kuhu puude varjud enam hästi ei ulatu, plaanisin istutada mõned heitlehised rodod ja laste rõõmuks ka mustikaid. Drenaažikaevu juurde jäi üks kitsas turbariba ja sinna otsustasin jõhvikad istutada, ning kuna jõhvikad armastavad rohkem niiskust kui teised taimed, vooderdasin nende istutusala basseinikilega.
Esimesed taimed tõime 2015. aasta sügisel Järvselja puukoolist. Kahjuks hooaja lõpus kõiki minu soovitud liike ja sorte seal enam ei olnud ja plaan tuli mõnevõrra ringi mängida. Muidugi lisandus impulsiivostuna ka suurelehine hortensia (Hydrangea macrophylla) ‘For Ever and Ever White’. Eelarve osutus lõpuks väiksemaks, kui alguses plaanisin ning väikebuss oli taimi servast servani täis.
Veel kolm-neli töökat päeva, ja peenar oli täis istutatud ning multš peale veetud. Järjekordseks sünnipäevaks saadud hiina siidpöörise (Miscanthus sinensis) torkasin ka turbapeenrasse. Sügise edenedes lisandusid mõned kanarbikud (Calluna vulgaris), mõned poest ja mõned metsast. Sellisena minu hapupeenar talveunne jäigi.
2016. aasta kevadel asus peenart ääristavate kivide alt välja kasvama rabarber. Ju oli ümberistutamisel mingi osa taime juuri siiski sinna alles jäänud, ja kuna sõna “hapu” seostub ka rabarberiga, siis las ta täiendab oma lopsakusega noort hapulembeste taimede peenart.
Karmi talve jäljed
Kevadisel peenra ülevaatamisel selgus, et mõned taimed olid hukkunud, küllap tegi neile liiga pärast jõulueelset soojaperioodi äkki saabunud külm.
Välja oli läinud üks pohl (Vaccinium vitis-idaea), üks jaku rododendron (Rhododendron yakushimanum) ning paari kanarbikku pidasin ka surnuks. Hiljem selgus, et kanarbikud olid küll kahjustusi saanud, aga siiski elus ja hetkel kosuvad.
Tähtmagnooliad (Magnolia stellata) on siiani n-ö hangunud – ei õisi, ei lehti. Peenrast välja rookima ma neid ei rutta, sest mõningatel andmetel võivad nad paar aastat pärast istutamist pisut tukastada, ja kuivanud nad ei ole, seda kontrollisin.
Väetasin ja kastsin oma taimi hoolikalt, ometi tundus peenar kuidagi “lahja”, lisaks vajasid asendamist talvel hukkunud taimed. Peenra hõredat olemist rõhutas ka see, et kõrrelised tärkavad suhteliselt hilja, mitmed neist ei ole veel praegugi kuigi lopsakad, pigem alles sirutavad esimesi lehekesi turbast välja. Ainult laialehine tarn (Carex siderosticha) oli juba mais igati kena ja täitis noorte rodotaimede vahelisi alasid.
Ülejäänud tühimike täitmiseks soetasin eelmisel kuul ühe lopsaka rodo sordinimega ‘Haaga’, lisaks sai ostetud ahtalehine kalmia (Kalmia angustifolia), mis sügisel taimi soetades sortimendist otsas oli. Lisandunud on ka mitmed põnevad kanarbikusordid, üks mustikas ja üks madal heitlehine rodo, mille sordimini on teadmata. Viimane on praegu õiterüüs ja tõmbab tähtmagnooliate rootsukestelt kenasti tähelepanu ära.
Eelmise aasta taimedest õitsevad praegu jaapani rododendron (Rhododendron japonicum), küüvitsad ja pohl. Uued tulijad, v.a kanarbikud, sai ostetud õitsvatena ning nemad annavad kena värvitäiendust. Need, kes veel ei õitse, on kasvatanud korraliku juurdekasvu ja loodetavasti saavad mõned neist hakkama ka järgmiseks kevadeks pungade loomisega.
Vaatamata sellele, et peenrajooniselt on näha, kui täis see peenar tulevikus kasvab, on mul juba mõtteid, milliseid taimi saab suureks sirguvate rodode alla veel lisaks mahutada. Plaanis on ka korraliku tilkkastmissüsteemi rajamine ja ilmselt peab varsti multšikihti uuendama.
Hapuaed rabarberiga on minu elus hõivanud suurema osa, kui ma drenaažikaevu ümber kuhjatud kive vaadates arvata oskasin. Loodetavasti on selleks ajaks, kui rabarberi lehed koledaks muutuvad, hortensia end kenaks puhmaks kasvatanud, Andersoni tradeskantsia (Tradescantia × andersoniana) oma kollakasrohelistele lehtedele sinakaslilladest õitest pärja peale kasvatanud, ning Schlippenbachi rodo (Rhododendron schlippenbachii) punane sügisvärvus on ka igati ootamist väärt.
On, mida oodata ja on, mida elutoa aknast vaadata – esiplaanil muidugi rabarber.
