IDEE: Isevärki naabrid lillepeenras
Väljakujunenud tavadel ja heal maitsel on oma head ning halvad küljed. Näiteks on neid silmas pidades küllalt väike tõenäosus, et astute millegagi totaalselt ämbrisse. Samas toob selline püüdlik tavade järgimine enesega kaasa ohu, et ühed ja samad taimekompositsioonid korduvad ühest aiast teise, muutuvad tüütavaks ning saavad ise lõpuks halva maitse kehastuseks.
Seetõttu ärge võtke end alati väga tõsiselt ja jätke oma aeda ruumi ka väikestele vallatustele ning ootamatutele taimekompositsioonidele. Võib juhtuda, et esmapilgul tavatuna näivaid taimi kõrvutades jõuate tõeliselt toreda tulemuseni.
1. Begoonia ja petersell
Pole uudis, et kombineeritakse lilli ja köögivilju. Enamasti istutatakse keeduviljaaeda mõned peiulilled või külvatakse sinna moone või kurgirohtu. Ometi võib teha ka vastupidi – istutada köögiviljad või maitsetaimed lillepeenrale.
Näiteks võib piirata korrapärased suvelillepeenrad, kas või begooniarühmad, petersellidega. Idee pole uus – samal moel piirati sümmeetrilisi lillepeenraid ajaloolistes parkides, kuid peterselli asemel kasutati pukspuuhekki. Moodsas koduaias on petersell aga parem lahendus: see on odavam, sellest on kasu ning lisaks võib järgmisel aastal välja mõelda päris uue peenrakujunduse.
2. Umbrohi ja potilill
Tavaliselt kombineeritakse peenardel omavahel kas eksoote või tavalisemaid taimi. Võib ka vastupidi.
Harilik naat (Aegopodium podagraria) on Euraasia parasvöötme looduslik asukas ja kurikuulus aiaumbrohi, kirivõhad (Caladium spp.) pärinevad troopilisest Lõuna-Ameerikast ning neid saab õues kasvatada vaid aasta kõige soojemal ajal. Ometi sobivad nad suurepäraselt kokku. Kindlasti on üks põhjus see, et nad mõlemad armastavad viljakat niiskemapoolset mulda ega vaja otsest päikesepaistet. Oma rolli mängib ilmselt ka fakt, et on kasutatud naadi valgekirjude lehtedega vormi ’Variegata’. See on põhiliigist veidi vähem agressiivne.
3. Valeõitega ampel
Amplite ja lillekastidega on alatihti üks mure – need taimed, mis kenasti õitsevad, ei taha istutusnõusid varjata, ning lopsakalehistel iludustel pole enamasti kauneid õisi.
Viimasel ajal on üha enam populaarsust võitnud kirevate lehtedega ilubataadid (Ipomoea batatas), kahjuks enamasti nad ei õitse, või kui seda ka teevad, jäävad õied lehestiku varju. Petuuniatel on teistsugune viga – kui tingimused pole just ideaalsed, kipuvad taimed, vaatamata sellele, et nad rõõmsasti õitsevad, veidi rootsikuks jääma. Pange need kaks aga kokku ja saate lopsaka lehestikuga ning kirgaste õitega lilleampli.
4. Kõrred ja kress
Suure mungalille kilpjad lehed ja kirkad õied on küll kaunid, kuid üksikult mõjuvad need kuidagi raskepäraselt. Oleks tarvis midagi, mis lõhuks lopsakat taimematti, kuid poleks nii tugev, et mungalill selle otsa ronima kipuks. Lakkoder (Hordeum jubatum) on tuntud üheaastane ilukõrreline, mis kipub samuti üksinda jääma … veidi lahjaks. Seetõttu pange nad omavahel kokku.
Tulemus on üllatav ning lõbus, liiati on neil mõlemal taimel kerged umbrohu kalduvused ning seetõttu pole karta, et nad teineteist ära lämmatavad.
5. Hullumeelne hekk
Soliidne hekk on ühevärviline. Aga kes ütles, et aianduses peab kõike surmtõsiselt võtma? Selline lustakates värvides kirjulehisest iileksist ja punaselehisest pöögist hekk jäi mulle silma ja kaamera ette Inglismaal. Kahjuks pole täpselt samasugust hekki võimalik Eesti kliimas kasvatada – meie talved on liiga külmad. Seetõttu võiks mõelda midagi asenduseks...
Kuidas oleks, kui prooviks omavahel kombineerida näiteks mõnd siberi kontpuu (Cornus alba) kirjulehist sorti ja sügavpunaste lehtedega lodjap-põisenelat ’Diabolo’ (Physocarpus opulifolius ’Diabolo’)?
6. Värvide võitlus
Eesti aednik kipub värve pelgama ja eriti ettevaatlikuks muutub ta siis, kui tegu on tugevate värvikontrastidega. Mõneti on selles ka iva, sest inimeste aretatud sordid võivad olla väga pretensioonikate toonidega.
Veidi teisiti on asjad siis, kui kõrvutate looduslikke liike ja tugevaid selgeid toone – näiteks oranžpunased-kollased tõrvikliiliad (Kniphofia spp.) ja sinised lembeliiliad (Agapanthus spp.). Tegelikult seobki neid taimi vana sõprus, sest nad mõlemad on pärit Lõuna-Aafrikast. Eksootilise päritolu tõttu tuleb sellise värvika kombinatsiooni saamiseks vajalikud taimed sügisel üles kaevata ja järgmise kevadeni talvekülmade eest keldris varjul hoida.
7. Põõsad rohu varjus
Tavaliselt istutatakse rohttaimed puittaimede alla, kuid saab ka vastupidi. Kui valida väikesed põõsad, ei pea rohttaimed isegi kuigi suured olema. Päris head kaaslased on näiteks ainuroog (Hakonechloa macra) ja harilik pukspuu (Buxus sempervirens).
Ainurool on kohev ja kuidagi suline kasvukuju, ning pukspuu, eriti kui seda veidi ühtlasemaks pügada, pakub talle kena kontrasti. Kui soovite vormikontrastile lisaks ka värvikontrasti, valige mõni ainuroo kirjulehine sort. Selle koosluse ainus puudus on ehk vähene talvekindlus – leidke neile mõni soojem kasvukoht.
8. Heinas roomav elulõng
Ronitaimed on naljakad tegelased. Kui neil on võimalik ronida, siis seda nad ka teevad; kui see võimalus puudub, saab enamik neist kenasti hakkama ka roomates. Ühe Inglismaa aia punastest tellistest müüri ääres vohas huvitav kooslus lillakassiniste õitega elulõngast ja suurest väriheinast (Briza maxima). Tulemus oli üllatavalt looduspärane ning meenutas mingil moel isegi lilleniitu.
See on tore kooslus ka seetõttu, et kui teid peaks taoline lahendus ära tüütama, pange elulõngale ronimiseks tugi, ja saategi aiale sootuks uue ilme.
