Üks võimalus on lehed kompostida. Parem moodus aga on kokkuriisutud lehed laotada vaarikate ja sõstrapõõsate alla ning maasikaridade vahele.

Kohev lehevaip kaitseb taimi lumetul talvel külma eest ja suvel hoiab niiskust. Vaikselt kõdunedes tekib lehtedest toitaineterikas muld.

Lehed sobivad ka külmkasvuhoonesse. Seal ajage muld kokku, laotage kasvuhoone põhjale umbes paarikümne sentimeetri paksune lehekiht ja lükake muld tagasi. Lehtedel peab olema mulda vähemalt 15 sentimeetrit. Lehtede kõdunemine soojendab kevadel mulda ning tomati- ja kurgitaimed kasvavad niiviisi jõudsamalt.

Vastakad arvamused

On ka vastupidine seisukoht, et lehti ei tohiks üldse riisuda. Esiteks ronivad langenud lehtede alla talvituma paljud putukad ja mõned pisemad loomadki. Kaitsva lehekihi varju koguvad mõned neist endale talvevarusid. Kui lehed kogu aiast kokku kraapida, pole pisielukatel, kellest paljud on aiale väga kasulikud, kuhugi peituda ja nad jätavad teie aia maha.

Muru toitvad lehed

Pealegi on – vastupidiselt seni levinud eksiarvamusele – langenud lehed maapinnale väga heaks väetiseks. Kui tahate olla kindel, et lehed on kevadeks kõdunenud, võite need muruniidukiga pudiks lasta.

Kui lehed ära riisute, saab muru vähem toitaineid ja teil tuleb kulutada aega selle väetamisele. Natuke keerulisem on tammelehtedega, mis lagunevad aeglaselt. Kuid ka sellele on lahendus: need lehed on meelistoit mägisibulatele. Nende vahele võib tammelehti kergelt sisse multšida. Uue peenra rajamisel saab mägisibulatele mullakihi alla tammelehtedest padja laotada.

Helsingis riisutakse lehti vaid teede lähiümbruses, kaugemad alad jäävad talveks alati lehekatte alla. Parkides ja metsaaladel jäetakse isegi mahalangenud puud koristamata, looduse ringkäiku inimene ei sekku. Nii et lehtede riisumise või mitte riisumise valik on teie enda teha.

Jaga
Kommentaarid