Öeldes tamm, tuleb meile kõigile muidugi silme ette me hea tuttav kodumaine harilik tamm oma sopiliste n-ö ehttammelike lehtedega. Enamuse Euroopa tammeliikide lehe kuju ongi sarnast tüüpi - erinevalt sopistunud servadega, nagu kivitamm, karvane tamm, ungari tamm, pürenee tamm jne. Omaette teema on ogalise või terve leheservaga igihaljad vahemerelised tammeliigid.

Kuid ka Eesti oludes on võimalik kasvatada paari iselaadset terve leheservaga tammeliiki. Põhja-Ameerika idaosast pärinev sindlitamm (Quercus imbricaria) mõjub oma suurte ja läikivate lehtedega veel oktoobrikuuski rohetades kui ära eksinud lõunamaine külaline. Teda vaadates ei usugi, et tegu on heitlehise tammega. Näha saab sindlitamme Tallinna botaanikaaias, kus kasvab 3-4 isendiline rühm. Kahjuks on see väga omapärane ja ilus tammeliik Eestis ikka veel üliharuldane.

Veelgi haruldasem on aga pajulehine tamm (Quercus phellos), keda ma suupärasemalt pajutammeks kutsun. Inglise keeles kannabki ta lihtsalt willow oak nimetust. Pajutamme kuni 5 tolli pikad ja vaid pool kuni toll laiad-kitsad lehed tunduvad tamme kohta enam kui veidrad. Kuid viljad ei jäta kahtlust: tammetõrud igatahes!

Pajutamme levikuala jääb USA idaossa, ulatudes Texasest ja teistest Mehhiko lahe äärsetest osariikidest lõunas kuni sisemaal põhjas Kentuckyni ja Atlandi lähistel New Yorgi kanti. Areaalis kasvab ta peamiselt jõeorgudes, harva kõrgustikel, jäädes seal kiduramaks. Tema kaaslaseks on teised tammeliigid, ambrapuu, glediitsia, tseltised, karoliina valgepöök jne.

Selle tamme kodumaal valitsevad pikad kuumad suved, talved seevastu on lühikesed ja pehmed. Siiski taluvat pajutamm kuni 29kraadist pakast. Põhimõtteliselt peaks siis meil justkui vastu pidama? Kaks talve on ta mul üsna edukalt üle elanud, tõsi, üritasin istikut jõudumööda lumekuhila alla peita. Kuid karmid talved pole selle iselaadse tamme puhul ainus küsimus. Võibolla veel tähtsam on pinnas. Teadsin küll, et pajutamm on hapulemb, ent ega ta mingi rodo ikka ole? Nii ma arvasin ja suskasin kasvama viljaka liivmullaga heinamaa serva. Lubjarikas too pind ju on, aga kui magnoolia hakkama saab, asi siis pajutammelgi.

Paraku mitte. Tänavu, oma kolmandal Hiiumaa suvel läksid pajutamme lehed juba häirivalt valkjaskollaseks, teiskasvud aga kärbusid. Tundus, et sedasi heidab puuke varsti sootuks hinge. Kirjandust uurides selgus, et pajutamm on tõepoolest väga lubjapelglik. Kodumaal ei meeldi talle maaharimisest mõjustatud mullad, sest siis väheneb nende happesus. Juurtetsoonis peab pH olema 4,5 kuni 5,5. Lisaks on ta valguse- ja niiskusenõudlik, samas seisvat vett ei talu. Ikka hirmpirtsakas! Ometi istutatakse USAs pajutamme üsna laialdaselt varjuandjaks.

Nõnda siis pidin kiiresti tegutsema. Augustis kaevandasin oma pajutamme üles. Nojah, juured olid istutusaugu mullast otsapidi lubjatükikestega heinamaa mullani jõudnud. Ja näed sa: kohe häda käes! Õnneks on mul metsaaias kuhjatud happeliivasest mullast künkakesed, kus niiskus püsib suvi läbi. Seega küllap ideaalne koht pajutammele. Pealegi püüab mets seal kinni talvised lõikavad idakaaretuuled.

Nõndaks, mine sa tea, ehk sirgub seal tulevikus tõepoolest üks korralik pajutamm? Mina olen omalt poolt igatahes teinud nüüd kõik võimaliku tema paremaks edenemiseks.