Ilus ja kasulik aktiniidia
Tuntuim aktiniidiate esindaja maailmas on hiina aktiniidia, mille kiivinimelisi vilju hästi teatakse. Paraku on see taim meie oludes välitingimustes kasvatamiseks liiga külmaõrn.
Viimane väide ei tähenda aga seda, et teisi aktiniidialiike meil üldse kasvatada ei saa. Sobiv on näiteks südajas aktiniidia, millel on mitmeid vorme. Rohkem tuntakse neid, mis puituva liaanina mitme meetri ulatuses kõrgustesse pürivad, vähem selliseid, mis kasvuviisilt pigem põõsast meenutavad. Paljudest aktiniidialiikidest talub loo nimitegelane suhteliselt hästi meie karmi talvepakast, ent juba kasvuhoos võrsed ja lehed on tundlikud öökülmade suhtes.
Taimelehtedele omast värvimängu võib südajal aktiniidial näha juba suvel. Algul ilmnevad taimel rohevalged või rohehõbedased lehekombinatsioonid, millel mõnevõrra hiljem asendub hõbevalge esialgu roosa, hiljem lausa punase tooniga.
Huvitav on seegi bioloogiline eripära, et isastaimede lehed on enamasti värviküllasemad, samuti täheldatakse värvusmuutusi rohkem valguse käes olevatel lehtedel, võrreldes varjus olevatega. Dekoratiivsusest lähtuvalt kutsutakse loo nimikangelast vahel ka hellitusnimetusega “põhja kaunitar”.
Valdav osa südaja aktiniidia taimedest on sellised, et isas- ja emas-õied asuvad eri taimedel. Järelikult marjasaagi peale mõeldes peaks aias kasvama mõlema soopoole esindajaid.
Tõsi, viimasel ajal on aretustööga jõutud selleni, et on olemas ka liitsooliste õitega taimi. Kõnealune liaantaim näitab rippuvat ja valevat õiteilu juunis. Õite ehituse, täpsemalt nendes leiduvate emakaosade paigutuse eripärast tuleneb ka aktiniidiate nimetus. Viimane lähtub kreekakeelsete sõnade kombinatsioonist, mis kokku viitavad kiirjale kujule.
Südaja aktiniidia rohtset osa iseloomustab veel üks kummastav biokeemiline eripära: nimelt leidub temas lenduvaid ühendeid, mis meeldivad kassidele. Seetõttu tuleb noori istikuid kaitsta neljajalgsete nurrmootorite liigse tähelepanu eest, mis avaldub taimehakatiste kraapimises, närimises või nendel püherdamises.
Rohetoonilised silindrikesed
Aktiniidia viljad on silinderja kujuga marjad, millel pikkust rohkem kui läbimõõt. Pealt katab neid kest, sees leidub arvukalt (tavaliselt rohkem kui sadakond) pisikest seemet. Vilju ehib välispinnalt korrapärane pikitriibutatud muster.
Marjade suurus sõltub nii konkreetsest sordist kui ka kasvutingimustest, kuid enamasti jääb see näit vahemikku 2–3 g. Tõelisteks hiiglasteks saab südajal aktiniidial lugeda 4–5 g raskuseid vilju.
Sõltuvalt ilmastikuoludest ja taime eripärast algab viljade valmimine augusti lõpus ja võib hilistel sortidel kesta lausa septembri lõpuni välja. Ka täisküpsuse korral säilib marjadel rohekas välimus, millesse panustab kõige rohkem klorofüll.
Pigmentidest leidub kõnealustes viljades ka veidi karotenoidseid ühendeid. Erilise saagikusega meil kasvavad taimed silma ei paista, hea, kui ühelt viljakandvalt taimelt saadakse kilo jagu või veidi rohkem vilju.
Südajal aktiniidial valmivad viljad järk-järgult. Valminud viljade tunnused on mõnevõrra pehmenenud ja õhenenud viljakest, heledam toon ning aromaatne lõhn ja meeldiv maitse. Juba küpsed viljad kipuvad kergesti varisema ning loomulikult ka riknema, samuti ei saa täisküpselt kogutud vilju pikaajaliselt säilitada ning nad on suhteliselt transpordiõrnad.
Külluslikult askorbiinhapet
Südaja aktiniidia viljade biokeemiliste väärtustega tuvumist võiks alustada vee ja kuivaine vahekorrast.
Viljade veesisaldus jääb tavaliselt vahemikku 85–90%, kuivaine arvele jääb siis vastavalt kümnendik kuni kuuendik vilja massist. Viljade kuivainelisest koostisest langeb põhiosa süsivesikutele, täpsemalt suhkrutele.
Teise poolena esindavad süsivesikuid polüsahhariidid. Nende hulka kuulub nii vees lahustumatu tselluloos, mida leidub rohkem, kui vesilahustuv pektiin, mida esineb mõnevõrra vähem. Viimati nimetatud süsivesikuid kutsutakse ka kiudaineteks.
Valke ja rasvu aktiniidiaviljades küll leidub, ent neid on süsivesikutega võrreldes kasinalt. Sajagrammise kiivitaime sugulasviljade portsu söömisel saab organism ligikaudu 30 kilokalorit energiat. Järelikult erilise energiaküllusega need marjad ei hiilga. Küll aga ei saa mainimata jätta aktiniidiaviljade väga rohket askorbiinhappe ehk
C-vitamiini sisaldust, mille arvele viljades langeb ligikaudu protsent või isegi veidi rohkem.
Nii rohke C-vitamiini sisaldusega vilju eriti palju ei olegi, meil kasvavatest suudaksid selles vallas konkurentsi pakkuda vaid kibuvitsa viljad.
Eelnevast lähtuvalt on arusaadav, miks südaja aktiniidia marju on aastakümnete vältel kasutatud C-vitamiini puuduse ennetamiseks või kaotamiseks. Mineraalühenditest leidub loo nimitegelase andides kaaliumi-, magneesiumi- ja fosforiühendeid.
Kuidas viljadega toimida?
Marjade nii kõrge C-vitamiini sisaldus ahvatleb neid eri viisidel hoidistama lootuses, et suurest hulgast askorbiinhappest jääb osa ka säilisesse.
Aktiniidia viljadest valmistatakse moosi, mille puhul on kaks lähenemist: kas suhkruküllasem toormoos või veidi vähem magustatud keedumoos. Suhkruga hoidistest saab aktiniidiavilju kasutada veel ka kompottide toormeks. Biokeemiliste väärtuste alalhoiuks on kõige säästvam aktiniidiavilju säilitada sügavkülmutatult. Viljade veerohkus lubab neist edukalt mahla valmistada, kusjuures seda võib teha nii pressides, keedu- kui aurutusmenetlusel.
Mahlast omakorda saab valmistada teisi jooke, kas siirupit või isegi veini. Kui vilja veeküllus on mahlateoks hea, siis marjade kuivatamisel on see probleem. Aktiniidiamarju ilma lisasoojuseta kuivatada ei saa.
Vähese, järk-järgult valmiva saagi korral on kõige otstarbekam südaja aktiniidia vilju kasutada värskelt. Siiski peaks sel juhul arvestama kaht asjaolu. Nii nagu suurem ja kuulsam sugulane kiivi, nii sisaldavad ka südaja aktiniidia värsked viljad valke lõhustavaid ensüüme, mis pikema aja peale tarretises želatiini enda lähikonnas vedeldama kipub.
Südaja aktiniidia esmakordsel söömisel pole ka tagasihoidlikkus liiast, veendumaks, et ei teki probleeme ülitundlikkusega.
Neid mitmeti väärt marju saavad kasutada eeskätt need aiaomanikud, kes südajat aktiniidiat ise kasvatavad, vähesel määral võib neid suve lõpus leida ka turulettidelt või sügislaatadelt.
RETSEPT
Aktiniidia-ploomimoos
- 3 kg ploome
- 1 kg aktiniidiaid
- 800 g suhkrut
Et aktiniidiad valmivad väga ebaühtlaselt, koguge küpsed mahakukkunud marjad kokku ja pange sügavkülma. Kui marjade küpsus on sealmaal, et need on võimelised järelküpsema, korjake kogu saak ära. Kõvad marjad jätke õhurikkasse ruumi järelküpsema, kuni nad muutuvad pehmemaks ja magusamaks.
Ploomid puhastage kividest, lisage keetmiseks paar klaasi vett ja aktiniidiamarjad. Keetke tasasel tulel, nagu ikka moosi keedetakse. Täitke kuumutatud purgid kuuma moosiga ning sulgege kohe.
Targu Talita retseptikogu
