Ilus ja maitseb hästi
Nii mõnegi, alguses põnevana tundunud uue sordi kasvatamisel tuleb hiljem erinevatel põhjusel pettuda. Küll idanevad seemned halvasti, küll on taimed nirud või viljad väikesed ja maitsetud. Mind aga üllatas eelmine aasta positiivselt seemneletilt kaunite punaste viljade tõttu valitud maripiprasort `Jamaican Bell`. Paprikaperekonna mitmeid esindajaid olin siiani üsna edukalt kasvatanud, sellist kellukjate viljadega tegelast aga mitte.
Seemned külvasin üksikult, kookosmullaga täidetud pottidesse (läbimõõt umb 7 cm) veebruri viimastel päevadel. Nagu ikka, katsin külvi kilega ja hoidsin soojas (umb +23° C). Tõusmed ilmusid ühtlaselt ja vähem kui kahe nädalaga. Taimed kasvasid kuni väljaistutamiseni samas nõus. Kuna kookosmuld ei sisalda toitaimeid, siis kogu ettekasvatusperioodi jooksul said taimed kastmisveega ka 2-3x kuus köögiviljadele mõeldud väetiselahust. Päevasel ajal mõnulesid taimed soojas toas ja päikesepaistes, kui muidugi oli päikest, lisaks said valguselisa ka taimelambist. Et öine temperatuur oleks pisut madalam päevasest, keerasin radiaatorid õhtueel kinni.
Enne kasvuhoonesse istutamist kaevasin maa nädalajagu varem valmis. Mullaviljakuse parandamiseks sai peenramaa ka poollagunenud hobusesõnnikut ja kompostimulda. Kasvuhoonesse istutasin taimed mai esimese nädala lõpus. Öökülmade eest kaitsesin taimi peale pandud kattelooriga.
Seemnepakil lubatud kasvukõrgus 125 cm sai tublisti ületatud ja nii sirgusid mu taimed pea 170 cm kõrguseks, ka olid taimed võrdlemisi laiuva kasvuga. Ilmselt aitas lopsakusele kaasa nii viljakas muld kui regulaarne väetamine-kastmine. Kuna taimed sirgusid nii kõrgusesse kui laiusesse, siis tuli neil silm peal hoida ja vajadusel toestada, eriti suve teisel poolel mil viljad järjest paisusid ja raskemaks muutusid.
Saaki hakkasid taimed andma juuli keskpaigas ning viimased viljad noppisin taimedelt veel septembri lõpus. Kauneid, kellukesekujulisi vilju moodustas taim rohkelt. Kahjuks kogusaaki ei oska öelda, kuna see jäi kaalumata. Viljad olid suhteliselt suured, läbimõõtu 5-7 cm. Rohelisena korjatud viljad läksid seistes punaseks, punasena korjatud viljad maitsesid aga paremini. Jahedas ruumis säilisid viljad kaunina nädalajagu, üle nädala hoides tükkisid siiski niiskusekao tõttu krimpsu kiskuma.
Kuigi viljade kuju tõttu on seemneid seest suhteliselt tülikas kätte saada, korvab selle väikese puudujäägi nende kaunis välimus. Harilikust paprikast on viljad vaid pisut teravamad, kuid siiski meeldivalt mahedad, sobides hästi nii toorsalatitesse, pajaroogadesse, võileivale kui täidetuna ahjus küpsetamiseks. Kindlasti kuulub `Jamaican Bell` ka mu selleaastasesse sordivalikusse.
