- Aasnurmika murusordi ‘Esto’ aretas põllumajanduskandidaat Herbert Korjus (1923–2001). Omaaegse tava järgi rajooniti sort Eesti haljasaladel kasutamiseks 1977. aastal. ‘Esto’ oli Nõukogude Liidus esimene just muru tarbeks aretatud sort. Muru polnud ka seni muidugi tundmatu, kuid neid rajati söödatootmiseks aretatud aluskõrreliste sortidega ning dekoratiivsusele ei seatud erilisi nõudeid. ‘Esto’ jõudis kasutajateni väga õigel ajal, sest enne Moskva olümpiamänge haljastati palju. Sort sai ruttu tuntuks ja nõudlus seemne järele kasvas. Õnnestunud nimevalik vihjab hästi sordi päritolumaale.

Ka järgmised kolm sorti on aretanud Herbert Korjus.

- Võsundiline punane aruhein ‘Kauni’ rajooniti Eestis 1989. Sordi nimi viitab taimiku kaunidusele: lehed on peened ja rohukamar hilissügiseni erkroheline.

- Harilik kastehein ‘Harri’ pälvis tarbijate tunnustuse ja on Eesti riiklikus sordinimekirjas aastast 1994.

- Sale-haguheinaga ‘Ilo’ rajatud muru on hallikasroheline ja dekoratiivne. Ka ‘Ilo’ võeti sordinimekirja 1994. Sale-haguheina, mida seni murudes ei kasutatud, võib lugeda sordiaretaja õnnestunud leiuks. Herbert Korjus hakkas seda kõrrelise liiki esimesena uurima ja märkas tema dekoratiivsust murutaimikus.

Arvasime, et ‘Ilo’ on üldse esimene sort sellest liigist. Hiljem selgus, et sale-haguheina aretusega tegelevad ka hollandlased, nüüdseks on neilgi sort olemas. Kummal maal hakati esimesena liigi sordiaretusega tegelema, on raske tõestada. Liigi ladinakeelsel nimel on mitu sünonüümi: meil on kasutusel nimetus Koeleria gracilis, Hollandis Koeleria macrantha. Kolmandana käibib veel nimekuju Koeleria cristata.

Lähtematerjal Eesti loodusest

Neil, kes eespool kirjeldatud sortidega muru rajavad, pole tarvis muretseda muru võimalike külmakahjustuste pärast, kuna kõigi sortide lähtematerjal on kogutud meie loodusest: ‘Esto’ Häädemeestelt, ‘Kauni’ Sangaste lähedalt, ‘Harri’ Pärnust Estonia sanatooriumi ümbrusest ning ‘Ilo’ Võru maakonnast Lindora kõrtsi ja laadaplatsi lähedalt.

Inimesed harjusid kiiresti mõttega, et muru tuleb rajada muru-, mitte söödatootmiseks aretatud heintaimesortidega. Elujärje paranedes kasvas ka nõudlikkus murutaimede dekoratiivsuse osas. Oleme Jõgeval jätkanud murusortide aretamist ka pärast Herbert Korjuse lahkumist.

Punane aruhein ‘Herbert’

2004. aastal jõudis riiklikku sordinimekirja punase aruheina tihedapuhmikuline sort ‘Herbert’. (Autorid Ants Bender ja Sirje Tamm. – Toim.)

Aretuse lähtematerjaliks oli Ungari kolleegidelt tellitud erilehise aruheina seemnega rajatud üksiktaimede istandus, kust leidsime võõrliigina punase aruheina taimed. Sordi nime valisime, meenutamaks Herbert Korjust.

Kaks kodumaist punase aruheina sorti erinevad botaaniliselt selle poolest, et ‘Kauni’ taimed moodustavad võsundeid, ‘Herbert’ aga mitte. Võrsumislaadilt on ‘Herbert’ tihedapuhmikuline. Murutaimiku pinnaühikul on tal seega palju arvukamalt lühivõrseid kui ‘Kaunil’. Suur võrsete arv ning üksikvõrsete ja lehtede peenus teevad murukamara dekoratiivseks.

‘Herbert’ sobib ilusa üksiktaimena isegi lillepeenrasse või alpinaariumi. Jõgeval on võtnud kimalased niisuguse karvamütsi meenutava puhmiku meelsasti oma pesitsuspaigaks.

Kuna punase aruheina tihedapuhmikuline alamliik võsundeid ei moodusta, pole karta, et see kõrreline heintaim peenras orasheina moodi vegetatiivselt leviks ja umbrohuks muutuks. Sordiga ‘Herbert’ rajatud muru ei tüki ka kõnniteeplaatide vahele või naabruses kasvavate puude ja põõsaste võraalustesse.

Eelkõige sobib see sort ilumuru rajamiseks kergema lõimisega mullal. ‘Herbert’ ei ole mullaviljakuse ja niiskuseolude suhtes nii nõudlik kui aasnurmikas ‘Esto’. Korralikult ette valmistatud kasvukohale liigipuhtalt külvates piisab külvisenormist 8–10 g/m2. Sobiv niitmiskõrgus on 3–4 cm.

Lamba-aruhein ‘Vea’

Uusim Eesti murusort on lamba-aruhein ‘Vea’ (aretaja Ants Bender – toim), mis kanti alles tänavu riiklikku sordinimekirja. ‘Vea’ sobib muru rajamiseks põuakartlikule liivasema lõimisega mullale.

Inimesed on muruga eriti hädas kalmistul, sest hõreda männiku all liivaküngastel ei taha see püsida. Lamba-aruheina looduslikke kasvupaiku arvestades peaks see liik poolvarju ja põuda paremini taluma kui punane aruhein ning seega sobima just neile probleemsetele kasvukohtadele. Sordi lähtematerjal on kogutud Jõgeva maakonnast Pala vallast Vea külast hõredast männikust.

‘Vea’ seemet ei tasu veel kauplustest küsida, sest uue sordi paljundamine alles algab. Tema nimigi võib veel muutuda, sest sordinimed peavad Euroopa Liidus üksteisest kirjapildi poolest selgelt erinema.

Karjamaa-raihein kaob murust ruttu

Lääne-Euroopas kasutatakse murudel (ja muidugi söödatootmiseks) palju karjamaa-raiheina, Eesti oludes ei pea me aga õigeks seda pikaajalistele murudele külvata.

Nõrgavõitu talvekindluse ja lühikese eluea tõttu jätab ta taimikusse varem või hiljem tühikuid, mille täidavad otsekohe võilill jt umbrohud.

Söödatootmiseks mõeldud rohumaa saab soovi korral ümber künda ja taimiku uuesti rajada, muru-uuendus on palju komplitseeritum. Targem on seda suurt tööd juba seemnesegu koostades vältida.

Kui keegi siiski tahab kindlasti oma murusse karjamaa-raiheina, võiks eelistada Jõgeval aretatud diploidset sorti ‘Raidi’, mis on Eesti oludes kõige vastupidavam selle liigi sort.

Jõgeva sordiaretajate töö on hinnatud ka Soomes. ‘Esto’ ja ‘Kauni’ on sealgi riiklikus sordinimekirjas ning neid kasutatakse rohkesti.