Ussikeel on pealtnäha väga lõunapärane tegelane. Eks selle perekonna suurem liigirikkus asugi lõuna pool. Mõni liik kasvab koguni puitunud okstega põõsaks, näiteks Kanaari saartel. Meie harilik ussikeel on aga levinud üle Euroopa, ulatudes suisa Ida-Aasiasse välja, kasvades seal näiteks Sahhalini saarel.

Kodumaine ussikeel on üks efektsemaid lilli ka aias. Minul on ta olnud juba kümmekond aastat. Ei mäletagi, kas külvasin seemneid või istutasin taimed, igatahes peagi rõõmustas paeklibuses kiviktaimlas silma väike siniste küünalde punt. Et ussikeel oma lühikest elutsüklit ise jätkata saaks, jätsin ma viljuvad varred kuivamiseni püsti.

Siis aga väljus asi kontrolli alt. Ühtäkki sai ussikeeli tohutu palju ja peagi oli terve klibutaimlamägi üksainus ussikeelte tihnik. Kuna mu aed on suur ja alati kõikjale rohimisega õigel ajal ei jõua, siis tegelikult oli selline metsik ussikeelepadrik hea kattevari tegemata rohimistööle.

Hiljuti juulis asusin siiski rünnakule. Tirisin üles tervelt neli suurt sületäit juba peagu ära õitsenud varsi ja rohisin välja ka suure osa tänavusi leherosette. Päris lõpuni ma sellise laastamistööga minna siiksi ei raatsinud. Mõned ussikeelerosetid jäid alles ja seega saan tulevalgi suvel siniste õisikuküünalde iselaadset ilu näha.

Muide, mõni ussikeeleküünal on nüüdseks siginenud ka mujale aeda, näiteks ubapõõsaste sisse. Sedasi on sellest ilusast lillest saanud aias samasugune siin-seal end ilmutav rändtaim nagu üheksavägisest. Tuleb vaid hoolas olla, et mitte liiga hoolas olla. See tähendab, et rohimisel tasub mõned ussikeele ja üheksavägise noortaimed alles jätta.