Imeliselt lõhnav imelill

Helsingi kevadmessilt kaasa ostetud imelill rõõmustab kaunite ja imehästi lõhnavate õitega.

Muude lillerisoomide ja –mugulate seas, mis Helsingi kevadmessil pakuti jäi pilk pidama tohletunud porgandeid meenutavail lõhnatu imelille (Mirabilis jalapa) risoomidel. Müüja kiidusõnade saatel, et tegu lihtsasti kasvatava taimega, kes usinasti kuni külmadeni õitseb, ostsin taime risoomid omalegi. 

Nii nagu ka müüja kinnitas, on taime kasvatamine võrdlemisi lihtne. Peenar, kuhu imelilled istutasin oli osaliselt päikeselises, osaliselt poolvarjulises kohas ja liivaseguse mullaga. Vaid veidi tõin mullaomaduste parandamiseks peenrale juurde sõelutud kompostimulda. 

Risoomid istutasin peenrale mai keskel. Jahedate ilmade tõttu viibis tärkamine ja esialgne kasv oli aeglasevõitu. Aga niipea, kui ilmaolud paranesid, hoogustus ka taimekasv. Kui messil lubati taime kõrguseks kuni 50 cm, siis minu lopsakad taimed on pea 90 cm kõrgused. Kuid kuna taimevarred on üsna tugevad ja jäigad, ei ole neid vaja toestada, ka tugevamad tuuled pole taimele liiga teinud. 

Oma esimesi kauneid õisi näitasid nad juuli keskel. Päeval ei paista imelill kuidagi silma, peenral laiutab täiesti tavaline ja lopskalt roheline taim. Ilu tuleb esile aga õhtueel, mil avanevad umbes 3 cm läbimõõduga väikeseid trompeteid meenutavad valged, kollased või purpurjad õied. Ja need lõhnavad imeliselt ja magusalt. Lõhn meenutab pisut tsitruselisi või eksootilisi puuvilju. 

Oivalist lõhna ja õieilu jagub taimede vahetus läheduses hommikutundideni, siis aga õied sulguvad ja närtsivad ning peenart kaunistab taas vaid lopsakas roheline taim. Õhtul kordub õiemaagia taas. Õige pea peale õitsemist valmivad taimel ka seemned. Viimased on tumepruunid, üsna suured ja viie ribiga, kujult meenutavad miniatuurseid granaate või tünnikesi. Igaks juhuks olen neid ka kogunud, et siis uuel aastal neist uued taimed kasvatada, juhul, kui midagi peaks risoomide säilitamisel juhtuma.