Imeliste õitega põõsaspojeng

Pojengid ei ole ainult rohttaimed. Nende hulgas on ka mitu puitunud vartega liiki, mis kasvavad põõsaks või isegi väikeseks puuks.

Põõsaspojengi (Paeonia suffruticosa) kodu on Lääne-Hiina mägedes, kus ta sirgub paari meetri kõrguseks põõsaks või pisipuuks. Põõsaks kasvab veel kaks liiki: tumepunaste õitega Delavay pojeng (P. delavayi) ja sellele lähedane kollane pojeng (P. delavayi var. delavayi f. lutea), needki on pärit Hiinast.

Aastasadade jooksul on põõsaspojengist aretatud lugematu hulk kauneid sorte, mis meil on täiesti tundmatud. Enamasti on neil hiina- või jaapanikeelsed nimed, mis tõlkes kõlavad umbes nagu “Lootos kuuvalgel” või “Lumekirme mäenõlvadel” või “Lohe süda”, vastavalt õite kujule ja värvile.

Viimasel ajal tundub perspektiivikas olevat hübriidne Rocki pojeng (P. rockii) mis on saanud nime taimekütt Joseph Rocki järgi. Aretatud on hulk külmakindlaid sorte, kirjanduses leidub viiteid, et nood taluvad ilma katteta isegi 35kraadist pakast. Kas see paika peab, seda näitab aeg.

Kubja taluaia imelised õitsejad

Eesti vanim ja ilmselt kõrgeim põõsas-pojeng kasvas Tartu ülikooli botaanikaaias. See oli üle kahe meetri kõrge puu, kui temast sai jagu üks eriti külm talv.

Selle puu järglased elavad praegu Järvamaal Kubjal, sain nad kolmkümmend aastat tagasi paariaastaste seemikutena. Tegu on vormiga, mil on kitsahõlmalised veidi hallikat tooni lehed. Õied on suured, kuni 12 cm läbimõõdus, pooltäidetud. Õitsema hakkab põõsaspojeng mai lõpus või juuni alguses, see ilu kestab umbes kaks nädalat.

Põõsaspojeng tahab tuulevaikset ja poolvarjulist kasvukohta, meie aias on tuuli liiga palju. Suurim vaenlane on lõikav talvetuul. Päris maani maha ei ole meie pojengid küll kunagi külmunud, kuid mõnel kevadel on pilt olnud üsna nukker ja kääridel ning sael palju tööd.

Mitme tugeva tagasilõikuse tõttu on põõsad endale kasvatanud kümmekond haru ning jäänud umbes meetri kõrguseks. Aga rohkem harusid tähendab ka rohkem õisi! Õiepungad tekivad võrsete ladvas, mõnel heal aastal puhkevad õied ka külgharude tipus. Meil oli ühel suvel põõsal 24 õit, see oli võrratu pilt.

Kaunistab iga aeda

Põõsaspojeng saab hakkama tavalisel viljakal aiamullal. Muld olgu siiski pigem niiskepoolne kui kuiv. Niiskuse hoidmiseks võib kevadel põõsa alla panna kihi komposti või turvast, suvel rohuhaket.

Kõige paremini sobib põõsaspojeng kasvama laugele nõlvale, kirjanduses soovitatakse kasvukoht isegi künkaks kujundada. Sellisel kõrgemal kohal peab jälgima, et muld liialt läbi ei kuivaks. Kasta tuleb pigem rohkelt kui sageli.

Jahedal suvel ei jõua võrsed korralikult puituda, siis on karta, et nad talve üle ei ela. Õiepungad võib hävitada nii varajane sügiskülm kui ka talvine pikem pakane. Talvekattest on mõnevõrra abi, aga ilma ei tea ju kunagi ette. Liiga paks kate ei ole samuti hea, selle all arenevad sulailmadega seenhaigused.

Ka juuri tuleb kaitsta: freesturvas, kuivad puulehed, poollagunenud kompost – kõik on ühtviisi head. Õhuline kate takistab ka maapinna kiiret sulamist kevadel. Põõsaspojeng on varajane puhkeja, juba aprillis hakkavad pungad pakatama.

Tavalise öökülma elab puhkenud põõsaspojeng üle, aga kui ilm peaks püsivalt külmaks pöörama, tuleb katteloor appi võtta.