Iseseisvusaeg korraldas ka koduaiad ümber
Toidust lilleks
Kui eelmise aastatuhande viimastel kümnenditel domineeris aias üldiselt mõttelaad, et aed on kasulik seetõttu, et seal saab endale toitu kasvatada, siis mida lähemale uuele aastatuhandele, seda enam asendus tarbeaed silmailuga.
Marjapõõsad juuriti välja ja kartulimaa tõmmati kokku või kaotati sootuks, et luua selle asemele hunnituid looklevaid lillepeenraid, mis igal kevad- , suve- ja sügiskuul oleksid kaunid vaadata. Oluliseks sai vormiasetus ja aiavaadete paiknemine. Hakati kasutama üha rohkem spetsialistide abi, et luua majaga suurepäraselt kokkukõlav, elegantne ja võimalikult hooldusvaba moodne aiaruum.
Pikka aega polnud sellises aias söödavatele taimedele rohkem kohta kui võtsid enda alla minimalistlikult paigutatud pereõunapuu või tüvele toetuv tikripõõsas.
Ringiga tagasi
Viimase kümnendi trendid liiguvad aga tervislikke eluviise ja mahedalt kasvatatud toitu propageerides. Nõnda on inimeste teadvusesse tagasi jõudnud tarbeaiast tulenev rõõm ning sellise aia vajalikkus. Üha sagedamini püütakse leida viise, kuidas kasulikku iluga selliselt ühendada, et moodsas aiaruumis leiduks piisavalt mõlemat.
Juba aastaid räägivad ka puukoolide ja aianduskeskuste müüginumbrid sellest, et tarbeaia taimed muutuvad üha populaarsemaks ning nende kasvatamise kõrgaeg ei pruugigi veel käes olla.
Mõjutused lõuna poolt
Seoses riigikorra muutumisega saabus meie turule üsna kiiresti kaupa, mida siin varem polnud saada ega palju nähtudki. Nii oli see ka aiandusäris. Suur osa aianduslikku taimmaterjali saabub meile nüüd kogu maailma aiandustrende dikteerivast Hollandist ja teistest meist pisut lõunapool asetsevatest suurtest aiandusmaadest.
Üha rohkem toodetakse vajalikku taimmaterjali ka kohalikes puukoolides, kuid ka selle ettevõtmise aluseks on enamasti Hollandist sisseostetud väiketaimed, kes meie karmides oludes hakkama saama harjutatakse ning selle käigus kenasti müügikõlblikuks kasvatatakse.
Põnevad sordid
Peale mõningate uudsete taimeliikide jõuab meile igal aastal ka uusi ja põnevaid sorte. Need on maailma tuntumate sordiaretajate aastatepikkuse töö viljad, mida me ilma suurema asjaajamise ja vaevata ka ise iga päev nautida saame.
Palju on tekkinud fanaatilisi taimesõpru, kes omale uhkusega aukartustäratavaid kollektsioonaedu rajavad. Nad on tihti pühendunud ühele või paarile kindlale taimegrupile, millest otsitakse oma uusi lemmikuid tikutulega taga maailma internetikaubamajades ja teiste asjaarmastajate juures.
Nüüdseks on paljud neist aedadest ka suvehooajal väikese tasu eest teistele huvilistele avatud. Milline meeldiv võimalus tutvustada oma armastusega tehtud tööd ahhetavale publikule, saada tunnustust ja jagada mõtteid teiste asjatundjatega!
Kujunduse erilisus
Iga aiapidaja teab, et aed on nagu linn, mis tegelikult vist iialgi lõpuni valmis ei saa. Ka siis, kui sügisel tööriistad rõõmuga kuuri pandud ja endale salamisi tõotatud, et rohkem mingeid ümberkorraldusi ette ei võeta, tehakse seda enam kui kindlasti uuel kasvuperioodil suuremal või väiksemal määral taas.
Kui mõni aeg tagasi olid aiakujunduses moes väga puhtad ja kergesti hooldatavad, selged vormid, mis äärmisel juhul pisut loogelda võisid, siis nüüd vaadatakse unistavalt metsikuma looduse poole. Väga suureks eeskujuks on Inglismaal praktiseeritav lopsakas aiakujundus. Viimase eripära on just selles, et nendes aedades jääb ruumi looduslikuks elukeskkonnaks väikestele aiaelanikele, kuid samas mõjuvad need rahustavalt oma uhkete, jõuliste ja iseseisvate vormidega.
Varasemate, pisut eklektilisusele kalduvate erksavärviliste peenarde asemele ilmuvad mahedad, toon toonis olevad suured ning rahulikud taimegrupid, kus liikide ja sortidega väga ei liialdata.
Imelikud kaaslased
Nüüdisaegne aiamaastik otsib erilisust, millega silma paista. Selline olukord teeb lihtsamaks iga aedniku elu, kes rõõmustab, et kindlapiirilisi reegleid jääb üha vähemaks.
Mitte midagi imelikku pole enam selles, kui söödavaid taimi ning marjapõõsaid või viljapuid istutada otse ilutaimedele tehtud istutusaladesse. Tihtilugu kasutatakse ka tarbeaias õitsvaid lilli kas siis kahjuritõrje eesmärgil või niisama õitenappuse leevendamiseks. Nii ei pea olema ilu- ja tarbeaed enam teineteisest kindlapiiriliselt eraldatud – palju kenam ja lõbusam on, kui nad sulavad märkamatult ühte.
Ootamatud kohad
Nüüdisaegne aiakunst keskendub väga palju linnaruumi roheliseks muutmisele. Palju püütakse jällegi eeskuju võtta Lõuna-Euroopast, kus on moodne kasvatada kõikvõimalikku ka olematult väikestel pindadel. Nõnda kerkivad haljastatud terrassid, maju kaunistavad igast kaarest lopsakad rõdukastid, katustele veetakse mulda ja rajatakse sinna ürdiaedu.
Ka kõige ootamatumas kohas, kuhu vähegi on võimalik mingitki mullaga täidetud alust, potti või anumat asetada, saab kasvatada maitsetaimi, köögivilju või uhkeid lillesülemeid.
Aiandustrendide voogavat muutumist ajas on huvitav jälgida ning isegi neist osa võtta. Eks iga aiandushuviline teeb ju kevadel põksuva südamega ringe seemnepoes või istikumüügiplatsil – ikka lootuses, et midagi enneolematut pihku satuks!
