Jaaniööl ootab ees hea seltskond loodus

Mall Värva

Mis oleks, kui pööraks sel jaanipäeval pilgud hoopis metsa poole? Võtaks aega iseendale. Lihtsalt läheks, oleks, vaataks ja kuulataks.

Teeb natuke nukraks, et valdavalt pööratakse suurte pühade ajal tähelepanu söögile-joogile. Mõlemaga liialdades seatakse aga löögi alla tervis. Kerge huumoriga lähenedes võiks ju väita, et pole enam ajad, kus paremad palad hoiti pühadeks ning argipäeviti aeti üpris kasinalt läbi, kuid tervis oli seesuguse elustiili juures kindlasti parem.

Jaaniööd on alati imeliseks peetud. Vanad muistendid jutustavad, et sellel ööl räägivad loomad ja linnud inimkeeles ning sõnajalg õitseb. Tänapäeva inimesel on raske seda isegi ette kujutada, aga mida te teeksite, kui näiteks konn teid rohu seest ettevaatusele manitseb, et talle peale ei astutaks? Ilmselt ehmataks ja mitte vähe.

Teades, et on eriline aeg, muutuvad meeled iseenesest teravaks ja vastuvõtlikumaks. Nii võidki üht- äkki imestada, et sõnajalapuhmas on õied, mis lähemal vaatlusel siiski mõne muu taime õiteks osutuvad. Aga hetkeks kogesid ikkagi midagi imepärast.

Läheme siis, vaatame ning kuulatame. Astume hiljukesi sammhaaval. Tagasihoidlikku tooni riietes ja vaikselt liikudes võime oma teel vabalt kohata ka linde ja loomi. Kogemuste põhjal saan väita, et kui on püsivust täpselt üks tund paigal istuda, tuleb kindlasti keegi su juurde. Olen alati siiralt imestanud, et kuidas nad kõik küll kella tunnevad.

Mõnus on istuda veekogu ääres ja niisama mõtiskleda. Suur põlev küünal voolava vee juures on ka jaanituli, väike ja atmosfääri säästev pealegi.

Jaaniõitest kimbud

Muidugi käib jaaniõhtu kommete hulka ka õitsvatest taimedest kimbu korjamine. Ikka kas seitset või üheksat liiki lilli, et nad siis tuppa seatuna kaitseks meid järgmise jaanipäevani.

Lõuna-Eestis saab tavaliselt juba jaaniõhtul rohu seest metsmaasikaid noppida. Eks näe, kas ka tänavu. Vaatama minna igatahes tasub.

Möödunud suvel leidsin esimesed metsmaasikad mullu 7. juunil hoopiski asfaldi pealt. Kunagi ammu oli seal ühe Moskva instituudi töötajate laste suvelaager. Maja ümbrus asfalteeriti tookord kohe alguses ära. Ehk seepärast, et suurlinna lapsed päris loodusega suheldes kohe šokki ei saaks. Maja on nüüd aastakümneid seisnud tühjana. Paksust asfaldikihist murdsid esimena läbi muidugi võililled. Ja siis ka metsmaasikad. Uskumatu küll, aga maasikapuhmad kasvasid siin-seal täiesti asfaldi peal. Juured muidugi pidid mullani ulatuma. Maasikad ise olid suured, punased ja maitsvad. Eks tume asfalt kogus endasse päikesesoojust ja andis selle maasikatele edasi.

Paljude aastate jooksul olen märganud sedagi, et kui jaaniõhtu kipub vihmane olema, siis järgmisel päeval särab taevas päike. Päikest ongi siis väga tarvis, sest jaanipäev on parim aeg ravimtaimede kogumiseks. Mitte et seda peaks nüüd hirmtõsise kohustuse või tööna võtma. Ikka niisama möödaminnes. Käia, nautida loodust, vaadata teele ette sattunud tuttavaid taimi ja siis üht-teist vajalikku korvi pista. Jaanipäeval kogutud ravimtaimedel usutakse olevat eriline toime.

Ravimtaimede eriline toime

Ehk tasuks kõigepealt mõelda, mida endal ja perel talvel tarvis minna võiks. Kindlasti pole ravimtaimi vaja liiga palju, sest ikka kipub neid üle jääma. Kusjuures looduse ande pole viisakas ära visata. Kõike saab ka n-ö suuremas koguses korraga tarbida. Taimetõmmiseid võib lisada saunas leilivette, nendega sobib juukseid ja nägu loputada, teha jalavanne jne.

Kui kellelgi on ikka veel kaselehed korjamata, on nüüd küll viimane aeg seda teha. Kõrvenõgest võiks korjata, aga temaga pole kiiret. Suve jooksul saab niitmise järel jälle noori nõgeseid. Õige aeg on koguda teelehti ja metsmaasika ürti. Enim tuntakse ja tarvitatakse muidugi suurt teelehte.

Seega, jaaniööl hoopis metsa või niidule minnes ootab teid ees hea seltskond – loodus.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare