Jaapani aia autor: Loodan, et eestlased hakkavad seda armastama

Kadrioru park täienes uue vaatamisväärsusega: juuli lõpust on seal jaapani aed.

Esimesed jutud jaapani aiast Tallinnas Kadrioru pargis hakkasid liikuma paar aastat tagasi. Tundus, et kohe-kohe läheb töö lahti ja ongi aed valmis. Siis jäi kõik soiku ning näis, et suure hooga alustatud projektist ei saagi asja.

Õnneks nii siiski ei läinud ning 31. juuli oli endise Kirdetiigi asukohale rajatud aia ametlik avamine. Kohal viibisid ka Jaapani suursaadik Hideaki Hoshi ja Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.

Aed muutub veel tublisti

Kui täiesti aus olla, siis päris valmis, niivõrd-kuivõrd see ühe elusorganismi puhul üldse võimalik on, Kadrioru pargi jaapani aed veel ei saanud. Lõpule jõudis aia rajamise esimene etapp. See tähendab, et suuremad mullatööd on valmis, kivid ja veesüsteem on paigas ning tehtud on ka põhilised istutustööd.

Kadrioru pargi direktor Ain Järve on uue aia üle uhke ja õnnelik. “Tegelikult on see nüüd üle aastate esimene koht, kus on tõesti tõelise maastikuarhitektuuriga tegeletud,” räägib Järve. “Enamasti püütakse meil aedu ja parke kujundada pigem maastiku kiuste või siis olemasolevat võimalikult hästi või halvasti ära kasutades. Maastiku enese kujundamiseni tavaliselt ei jõutagi. Ja meil on nüüd tõesti jaapani aed. Enamik väljaspool Jaapanit asuvaid aedu liigituvad vaid jaapanipärasteks, sest need pole teemat peensusteni tundvate jaapanlaste kavandatud.”

Spetsialist Jaapanist

Seda, et nende aia kujunduse autor pole piisavalt pädev, ei tarvitse Kadrioru rahval peljata. Masao Sone on omal alal tunnustatud nii Jaapanis kui ka Euroopas ning isegi sedavõrd, et tema firmale on usaldatud mitme Jaapani ajaloolise aia hooldamine.

Ain Järve on Sone-sani panusega enam kui rahul. “See, et me tänu Jaapani saatkonnale Sone-saniga kohtusime, on suur õnn. Sellised Jaapani aia asjatundjaid, kes oleksid huvitatud töö tegemisest ka väljapoole kodumaad, pole just palju ning neid, kes nii hästi inglise keelt valdavad, on veel vähem. Sellist projekti poleks ilma Sone-sanita sündinud. Temast oli ka uskumatult palju abi praktiliste probleemide lahendamisel. Näiteks arvasime esialgu, et kivisildade tellimise, tegemise ja kokkupanekuga saame ka siin Eestis hakkama. Õnneks pani Sone-san
meile aru pähe ning tellisime sillad Jaapanist. Seal tehti detailid valmis, pandi need sillaks kokku, võeti uuesti lahti ja läkitati Eesti poole teele. See võttis aega umbes pool aastat, ning kui me siis nägime, kuidas Sone-san oma meeskonnaga sildu kokku panema hakkas... Kui oleksime seda püüdnud oma jõududega teha, siis paneksime ilmselt siiani esimest silda kokku ning kõik muu oleks tegemata.

Sama keeruline on ka kivide paika asetamine. Selle olulise töö tegid jaapanlased samuti ise. Mina näiteks ei suutnud mõnel kivil ühtegi lamedat külge leida, kuid Sone-san suutis ning nii sündisidki nõlvadel kulgevad kividest teerajad.”

Küsimusele, kas edaspidi püütakse Kadrioru pargis oma jõududega hakkama saada, vastas Ain Järve eitavalt. “Meil on Sone-saniga kokkulepe, et 4–5 aasta pärast tuleb ta uuesti aeda vaatama ning puid-põõsaid kujundama. Siis antakse neile esmase lõikusega põhikuju ning õpetatakse meie aednikele selgeks, kuidas puude kujundamist jätkata.”

Meistri mõtted

Viimase kuu töötas koos oma meeskonnaga aia rajamisel ka kujunduse autor Masao Sone. Õnneks leidis ta kõige kiiremal ajal aega, et vastata mõnele küsimusele.

Sone-san, miks otsustasite vastu võtta pakkumise kujundada Kadriorgu jaapani aed?

Kui mulle esmalt sellest räägiti, suhtusin asjasse kõhklevalt. Mulle jäi mulje, et plaanitakse väikest nurgakest ja see on kõik. Kui aga kohale tulin ja selgus, et ala on nii suur ning
sellel on väga head eeldused jaapani aiaks saada – vesi, juba olemasolev reljeef ja suured puud –, otsustasin pakkumise vastu võtta. Võimalusi rajada jaapani aeda nii suurele ja paljulubavale alale ei tule just tihti.

Kui palju olite sunnitud töö käigus oma esialgset kavandit muutma?

Kui aega olnuks rohkem, oleks muudatusigi ilmselt tulnud rohkem. Kindlasti oleks saanud üht või teist nüanssi teisiti ja ehk ka paremini lahendada, kuid kahtlusteks lihtsalt polnud aega. Töö käigus tekkivaid probleeme oli niigi piisavalt ning nende lahendamine vajas nii palju energiat, et kujunduse muutmiseks lihtsalt ei jätkunud jaksu. Näiteks saime loodetud suuremate puuistikute asemel sootuks väiksemad ning kuna mõnda soovitud taime polnudki võimalik hankida, tuli asendusi teha veel viimasel hetkelgi...

Kuidas kulges koostöö eestlastega ja kas oleksite nõus veel mõne pakkumise Eestis vastu võtma?

Esialgu oli kaunis keeruline. Kõik töölised ju ei räägi inglise keelt, ning kui neid tuleb kehakeeles juhendada, on see kaunis raske. Eriti just aeda rajades, kus kõike ei saa puhtalt paberite järgi teha ning nii mõnedki asjad otsustatakse lõpuks rohkem tunde kui plaani järgi. Samas, kui olime üksteisega juba harjunud, sujus kõik tõrgeteta.

Kui Eestist tulnud pakkumine on huvitav, siis võtan selle loomulikult vastu.

Mille poolest on see aed eriline? Millest ei tohiks siin kindlasti mööda vaadata?

Kuna Eesti ei ole Jaapan, on ka see jaapani aed ehk natuke teistsugune kui Jaapanis olevad aiad. Kindlasti on erinev taimede valik. Paljutki, mida tahaks kasutada, kliima lihtsalt ei võimalda. Püüdsime siiski koos eestlastega leida sobivad asendustaimed.

Loodan väga, et aia külalistele jäävad silma ka kivid. Vähemalt esialgu, noores aias peaksid nad kenasti mõjule pääsema. Kuna mulle meeldib väga Tallinna vanalinn ning selle katuste saehambulised siluetid, püüdsin kivide asetusega seda mõnevõrra kopeerida. Püstisemad kivid oleksid kui kirikutornid, madalamad otsekui elumajad.

Igal aial on oma hiilgeaeg. Kas valminud aed on kõige kaunim kevadel, suvel või sügisel?

Püüdsin teha nii, et igal aastaajal oleks midagi vaadata ning igal ajal oleks oma pilgupüüdjad. Kevadel õitsvad kirsid, suve hakul rododendronid, suvel iirised ja võhumõõgad, sügisel võluvad vahtrate värvilised lehed. Tõsi küll, talvele mõeldes olen ma veidi murelik, sest ei kujuta päris hästi ette, kuidas kogu lahendus paarikümnekraadise külma ja poolemeetrise lume all välja näeb, kuid loodame parimat.

Mida öelda vastvalminud aeda tulijale, kes ootab siit ehk kohe mitmesaja-aastaseid kujundatud puid, õitsvaid rododendroneid ja sammaldunud kive?

Valminud aed on nagu vastsündinud beebi. Ta on väike, abitu, paljas ja kortsus ning tal löövad üksteise järel välja kõik lastehaigused. Kui teda aga armastada ning ta eest hästi hoolitseda, on ta umbes viie aasta pärast juba päris kena laps ning kümne aasta pärast juba veidi suure inimese nägu. Ja alles umbes kahekümne aasta pärast hakkab näitama seda, milline ta tegelikult on ja milleks suuteline. Loodan väga, et eestlased hakkavad aeda armastama ja hoiavad seda nii, et ta saaks selle eest tulevikus omal moel tasuda.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu septembri numbris