Kõige sagedamini esinevad roosidel seenhaigused, mille tunneb ära välimuse järgi.

Roosi-jahukaste puhul on lehtedel, õievartel, noortel võrsetel näha valge jahune kirme. Nakatunud võrsete kasv seiskub ja võrsed vajuvad vormist välja. Haigestumist soodustab suur õhuniiskus, järsk temperatuuri muutus, valgusevaegus, seisev õhk. Selle haiguse vältimisel on oluline ka roosisordi haiguskindlus: läikivate ja nahkjate lehtedega roosid ei ole haigusele nii vastuvõtlikud, samuti ei kipu jahukaste kimbutama kurdlehise roosi sorte.

Teine väga levinud haigus on roosi-tahmlaiksus, millele omaselt tekivad põõsale altpoolt alates mustad ümmargused või kiirjad laigud. Lehed kolletuvad, kuivavad ja varisevad. Haiguse ravimata jätmisel ja massilisel esinemisel võivad roosid suve lõpuks ka sootuks ilma lehtedeta jääda. Tahmlaiksuse esinemisel tuleb varisenud lehed mullapinnalt kokku korjata ja põletada. Sama võib teha ka põõsa küljes olevate haigustunnustega lehtedega juhul, kui neid on veel vähe.

Veidi harvemini esinev haigus on roosi-rooste, mis näitab end välja tavapäraselt suve esimesel poolel, kui õhuniiskus on suur ja öised temperatuurid madalad. Lehtede alumistele külgedele tekivad punakaskollased eospadjandid, mis hiljem muutuvad mustaks. Lehed kolletuvad, varisevad. Haigus võib soodsatel tingimustel levida ka vartele. Haigestunud ja varisenud lehed tuleb eemaldada ja põletada.

Roosihaiguste puhul ei ole tihti haigustunnustega taimeosade hävitamisest kasu ja appi tuleb võtta mürgiprits. Kõigi eelnimetatud haiguste raviks tuleks aianduspoest valida sobiv fungitsiid.