Jalutuskäik hääbuvas Nasva kadakametsas

 (1)
Nasva Autor: Tapio Vares

7. jaanuari hommik, ilm on lõpuks valgenenud. Pööran Puulaiust tulles paremale, kuhu suunab ka viit: Nasva kadakad 0,5.

Männiline Nasva küla, palju on peale kasvamas noori tammi. Edasi ei paista aga ühtegi kadakate juurde suunavat viita. Ronin üle elektritara, kõnnin arupidavalt üle välu. Metskits sörgib mööda.
Pilk eksleb ringi, kuhu poole need kadakad jäidki? Näh, kase-lepa-tammelise koplimetsa taga nad kumavadki.

Kell näitab 9.50, istun ühel maha vajunud kadakatüvel. Neid on siin palju, oh kui palju. Aina maha käändunud, juurtega koos külili, tüvest murdunud. Veel päris palju ribakoorelisi (läbimõõt 8 tolli, paaril isegi jala ligi!) tüvesid on püsti, kuid kõik kadakad on kas surnud või suremas. Hingel hakkab valus. See Hiiumaa ja võibolla kogu Eesti, (kuid miks mitte suisa vahest terve Läänemere piirkonna?) üks kõige kummastavam puudesalu on kaduvikku vajumas. Alles pole ühtegi hea tervise juures kadakat. Või noh, üks nagu veel on.

Kõrvus kõlab pidevalt lause: “Küll need OLID ilusad kadakad!” Nõnda hüüatas kahetsevalt naabruses elav vana naine, kui 1996. aasta juunis temalt teed suurte kadakate juurde küsisin. Juba siis ilmutasid selle salu elanikud väsimise märke. Kuid mulje oli siiski veel väga võimas.

Käisin neid kaemas ka 2002. aastal, kui seal avati loodusrada. Siis oli üks mu lemmik, Vana Näss juba lääpa vastu teist kadakapuud vajunud. Ja viimati 2004. aastal. Kas tõesti saab sellest juba üheksa aastat, mil ma pole siia trehvanud?! Toona, 18. märtsil 2004 kirjutasin päevikusse:
“Nad on ikka tõeliselt uhked, neis on mingi iselaadi vägi, mille taas avastan, mida tunnen uuesti vaid siin olles. Kuni 8 m kõrged puud, mõnel pea jalase läbimõõduga tüvi. Tüvesid vaadates tundub kui viibiks elupuumetsas. Mõni isend oma rippuvate okstega on igati elupuulik. Mõnede tihedad ladvad näitavad, et siiski on tegemist kadakatega. Tõsi, igasuguse mõõdutunde kaotanud kadakatega. Alati tahan ma siin liiginime harilik kadakas asemel öelda igikadakas. Nad nagu ei kuulukski siia ümbruskonda. Nad pärineks kui kusagilt mujalt, Kordiljeeridest näiteks. “Liustikud" ja kuivetunud rässakad puud eredas märtsipäikeses – tõesti nagu mägedes!

--- Tjah, nüüd aga viibin justkui hiidkadakate kalmistul. Kuid kaduviku sekka põimub pisut ka näivat igavikulisust. Vana Näss on endiselt alles, lebades maas, ehkki ammu surnud. Nagu mäestiku igikadakate üliaeglaselt kõdunevad tüved…

Karjatatav ala on avaraks raiutud. Sanglepiku taga valendab Käina lahe jää, kollendavad laidude rooribad, Kassari sinav metski on siit näha. Haudvaikus. Kadakate kalmistu kurblik vaikus. Veised on kadakate vahel ja all oleva võsa bonsaideks püganud. Nagu 1996. aastal, koosneb see nüüdki suures osas tammedest. Tammed ja kadakad, mu lemmik kooslus! Täna on mul tammede ja kadakate päev. Just tulin Puulaiu paari tammega kadakarannalt, siit edasi minnes jääb teel ette Käina tammik. Siit, hääbuvast kadakametsast. Isegi Hiiumaa laante jugapuusalud pole mulle nõnda müstiliselt mõjunud kui käigud Nasva kadakametsa. Paraku kipun ma selle erilise tunde ära unustama. See tuleb esile vaid siis, kui taas Nasva kadakate alla jõuan. Veel on see võimalik…
Vaadates neid külili rässakaoksalisi tüvesid, monumendina seisvaid surnud puid, kipub sügav ohe peale: ohh, millised puud need olid!

Ma ei jaksa kaua olla sellel kurblikul hiidkadakate kalmistul. Teen põike lahe äärde rannaniidule. Lahkudes avastan kadakametsa naabruses talu värava eest sinna istutatud 8 pöögipuud. Mis tore ja ettevaatav pilt! Paraku on enamus metskitsede poolt tagasi näritud. Kitsed on Nasvas uskumatult ülbed, jalutades küla vahel ringi keset päist päeva. See nüüd päris normaalne küll pole.

Aialeht


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare