Kui järgida õiget agrotehnikat ja luua kasvuks vajalikud tingimused, on aediirise kasvatamine võrdlemisi lihtne ning vähest hoolt nõudev.

Aediirised jaotatakse kasvukõrguse järgi kolme suurde rühma, madalaimad neist kuuluvad kääbuskasvuliste aediiriste hulka (Miniature Dwarf Bearded, edaspidi MDB).

Kääbuskasvulisi aediiriseid ei tohi segi ajada kääbusiirisega (I. pumila). Viimane on üks nende aretusvanemaid ja tal endal on vaid üksikud loetud sordid. Ilmselt on aga kääbusiirise nimetus kuidagi suupärasem, sest mille muuga seletada meie aiaäride erilist jonnakust vale nimetuse levitamisel.

Aiapidaja saab nende kahe väikese iirise vahel väga lihtsalt vahet teha: aediirise sortidel on õievarrel alati vähemalt kaks õit, kääbusiirisel aga vaid üks tumevioletne õis, mis närbub tavaliselt päeva pärast.

MDB-rühma aediirised pakuvad oma mõõkjate, umbes 10 cm pikkuste lehtedega ning 5–20 cm kõrguste õievartega nauditavat vaheldust kõigile puhmikulistele ja padjandtaimedele.

Need rõõmsad vikerkaarevärvilised, suhteliselt suurte 8–10 cm läbimõõduga õitega kevadlilled alustavad õitsemist juba aprilli esimese dekaadi lõpus ning jätkavad oma särava ilu näitamist umbes kahe kuu vältel.

Juba mõneaastasel puhmikul on lugematul arvul meeldivalt lõhnavaid õisi. Selle rühma eri toonis helklevaid, sätendavaid ja läikivaid valgeid, kollaseid, roosasid, punakaid, hele- ja tumesiniseid, violetseid ja mustjaid sorte on aiasõpradel valida suurel hulgal.

Seisev vesi eriti ohtlik

Nagu kõik aediirised, on ka nende kääbuskasvulised sordid pikaealised, päikeselembesed, kuivema, suhteliselt lahja, neutraalse kuni nõrgalt aluselise hea drenaažiga kasvukoha lilled.

Nad on ülitundlikud sõnniku, igasuguste “kaka”-väetiste, lämmastikuliia ning seisva vee suhtes. Viimane muutub eriti ohtlikuks siis, kui kevadise sulavee temperatuur tõuseb 7kraadini – see põhjustab tärkliserikkas risoomis käärimist, mis hävitab taime.

Vesi tuleb kindlasti taimedest eemale juhtida. Selleks võib teha pisikesed vaod või lüüa maasse kangiga mõned augud, kuhu liigne vesi saab ära valguda.

Parimaks väetiseks on lehtpuutuhk, mis sisaldab õitsemist soodustavat ning talvekindlust tõstvat kaaliumi ja fosforit ning kõiki iirise eluks vajalikke mikroelemente.

Ka aitab tuhk muuta meie tavaliselt happelisi aiamuldi aluselisemaks, sest iirised kasvavad kõige paremini, kui mulla pH on mitte alla 6,3 ja mitte üle 7,7. Piisav kogus ruutmeetrile on umbes 200 g tuhka, selle kasutamisel ei vaja iirised enam täiendavalt mineraalväetist.

Kuigi iirised ei talu multšimist, mõjub kääbuskasvulistele sortidele väga hästi see, kui puistata taime risoomide ümber õhuke kiht graniitkillustikku.

Mida suurem, seda uhkem

Kääbuskasvulised aediirised paljunevad kiiremini kui nende keskmise ja kõrge kasvuga sugulased.

Kõigile iiristele on omane esialgsest kasvukohast eemale liikumine, uued risoomid kasvavad vanast risoomist väljapoole. Kui ruumi on piisavalt, pole vaja nende ümber-
istutamisega kiirustada, sest mida suurem koloonia, seda uhkem.

Ümberistutamise aeg on käes, kui õitsemine väheneb ning noortel taimedel pole enam kasvuruumi, keskmiselt juhtub see 5–7 aastaga.

Ümberistutamiseks või jagamiseks sobilik aeg algab 3–4 nädalat pärast õitsemist. Siis on noored risoomid täielikult välja kasvanud ning kasvu on alustanud ka noored juured. Istutamine võiks olla lõpetatud septembri alguseks.

Istutatakse vaid noori, veel õitsemata risoome. Nende vahekauguseks jätke vähemalt 15 cm. Kord juba õitsenud ning järelkasvu andnud vana risoom on oma ülesande täitnud ja tuleb ära visata, teist korda ta enam õievart ei anna ega paljune.

Aediirise risoom peab jääma istutamisel kindlasti mullapinnale. Kaevake 10–15 cm sügavune istutusauk ning tehke selle keskele väike mullakuhik, millele asetage horisontaalselt risoom.

Juured laotage ühtlaselt ja vabalt laiali kahele poole kuhikut, nad ei tohi kuskil jääda kahekorra. Vajadusel võib juuri lühendada.

Istutusauk täitke mullaga. Vastistutatud taimi kastke nii, et risoomid ei märguks.

Pärast öökülma taastub

Õitsenud õievart ei lõigata puhmikust välja, sest allesjäänud varrejupikesse hakkab kogunema vesi. See võib põhjustada aediirise tõsist haigestumist, halvimal juhul võib taim koguni hukkuda.

Vanad õievarred murdke maha kohe risoomi pealt. Seda on lihtne teha, painutades neid ettevaatlikult risoomi poole.

Tavaliselt ei kannata iirised kevadiste öökülmade käes, kuigi mõnikord võib pärast külma ööd näha, et lehed on muutunud heledamaks ning risoomi selg on veidi kortsuline, nähes välja külmavõetuna. Mõne päeva jooksul ilmade soojenedes aga normaalne väljanägemine taastub ning taimed õitsevad rõõmsalt edasi.

Et iiriste õied puhkevad vartel järjestikku, tuleks äraõitsenud õied esteetilistel kaalutlustel ära korjata.

Külmakindlate taimedena ei vaja kääbuskasvulised iirised talvekatet, kohev lumi katab nad üleni.

Kääbuskasvuliste aediiriste hiliste sortide hiilgeaeg jõuab juunisse. Üürike kevad on suvele käe ulatanud.