Harilik kadakas loomulikus keskkonnas - liivasel pinnasel ja meretuultele avatud kohas

Kadakas armastab valgust ja eelistab kergemat ning kobedat mulda, kuid peab vastu ka teistsugustes tingimustes, näiteks kasvab hästi poolvarjus. Harilikku kadakat on mõtekas paljundada seemnetega, sest istik juurdub halvasti. Põõsa juurestik on seotud seenemükoriisaga, sellepärast tuleb kadakat alati ümber istutada koos mullapalliga, et vajalik seeneniidistik kaasa tuleks.

Kadakas ei talu rammusat mulda ning võib seal haigestuda. Kuigi ta kasvab hästi kehvemal pinnasel, ei talu põõsas läbikuivamist ja seda eriti nooremas eas. Kõik kadakad taluvad hästi kärpimist ning pügamise teel saab anda neile kompaktse kuju. Näiteks sambakujuliste kadakate võra on soovitatav talveks kinni siduda, et vältida sulalume põhjustatud inetut võraokste kooldumist. Madalakasvuliste ja talveks lume alla jäävate kadakapõõsaste pealt tuleks paksu sulalume lobjakakiht eemaldada kuna pikka aega niiskes ja ummuksis olev tihe oksastik võib haigestuda ja hävida.

Kadaka looduslikule kasvukohale on lähedased kanarbikulistest taimedest koosnevad aiad. Madalakasvulisi sorte on võimalik edukalt kiviktaimlas kasvatada, roomava kujuga taimed aga sobivad ideaalselt müüripealsetele ning nõlvadele. Näiteks näevad koos kadakatega väga kaunid välja roosid, liiliad ja mitmesugused dekoratiivsed kõrrelised.

Kuid miks on kadakas ikkagi kasulik?

Üheks kasuliks aineks on kadakaõli, mida sisaldavad okkad ja puit. Kadakaõli on tugev antiseptik, ergutab ja tugevdab närve, leevendab külmetushaigusi, desinfitseerib õhku, toniseerib, leevendab reumavalusid, soodustab jääkainete eraldumist kudedest, stimuleerib vereringet, alandab veresuhkru taset, leevendab aknet ning desinfitseerib nahka ja nahahaavu. Kui kadakaokstele valada saunas peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata, aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu.

Edasi lugege
.