Kanamaitseline puuseen – kas mekkida või mitte?

 (2)
Shutterstock

Juunist septembrini võib vanadel puudel märgata suuri lehvikjaid kübaraid moodustavaid puuseeni. Tahtmatult püüavad nad pilku oma erkkollase viljakehaga. Julgemad on proovinud seda ka maitsta.

Vääveltorik (Laetiporus sulphureus) on Eesti parkides üsnagi levinud. Ta kasvab enamasti tammede, hõberemmelgate ja haabade vanadel, kuid elusatel tüvedel.

Vääveltorik põhjustab kiiresti arenevat pruunmädanikku, mille tõttu puit muutub pruuniks ja hapraks ning laguneb näpu vahel hõõrudes. Remmelgatel võivad tüveharud murduma hakata 10–20 aastat pärast nakatumist, tammedel on mädanik seevastu väga aeglase levikuga ning sageli ei muutugi ohtlikuks.

Seene viljakehad püsivad puul paar nädalat, seejärel nende erk värvus luitub ja nad pudisevad puult maha. Näpuga katsumisel meenutab seen toasoojas laual seisnud juustu.

Mekkida või mitte

Kuigi puuseeni enamasti ei sööda, on julgemad proovinud vääveltorikut ka mekkida.

Loomulikult sobivad toiduks vaid väga noored viljakehad. Võis läbi praadides ning karriga maitsestades petab sööjad sageli ära, kui öelda, et näksimiseks on väikesed kanaribad. Kas proovida või mitte, jääb igaühe enda otsustada, aga maitse meenutab tõesti kanaliha.

Vääveltorikuga võib katsetada ka villase lõnga värvimist. Peitsidest kasutatakse vääveltoriku puhul kõige enam maarjajääd, seda tuleks arvestada 100 grammi kuiva lõnga kohta ligikaudu viis teelusikatäit. Seen tuleb värvimiseks tükeldada ning keeta ligikaudu tund aega. Kui plaanite värvida korraga 100 grammi lõnga, võtke viis liitrit vett.

Lõngu võib värvida ka seenesupis, kuna nii on lootust saada viimanegi piisk värvist kätte. Kui lõngavihi sisse jääb palju puru, on kõige õigem võtta õues viht ühte kätte ning seda tugevalt keerutada – nii pudeneb praht kiiresti välja.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare