Kanarbikuliste külvamisest
Tõstnud veidi pinnast, parandanud rasket soist huumusmulda samast võetud kõrgemate mustikamätaste pruuni kõduga – ja oligi parim paik kanarbikulistele valmis. Kuna talvine päike kipub seal igihaljastele rododele liiga tegema, siis kindlama peale minek on heitlehised rodod ehk asalead.
Paraku kipuvad Eestis rodoaiad üheülbalised olema – puha aina rodod, neistki eeskätt igihaljad. Küllap on viga kaupmeestes. Tegelikult on väga võluvad kobarküüvits, ameerika õisküüvits, ahtalehine ja laialehine kalmia, heitlehistest näiteks kenarbik. Kõik puha külmakindlad.
Tunamullu sügisel ostsin aiaärist aga Pernettya mucronata, kel eesti keeles nimeks antud teravatipuline talihali. See Tšiilist pärit pisikeselehine igihaljas põõsas on vastu ootusi mul talved üle elanud. Siiski võib arvata, et enamusel talvedest külmub ta lumepiirini. Pernettial on pisikesed valged õiekellukad ja sügisel mahlakad lumemarja moodi mürgised viljapallid. Põhiliigil on need lillaroosad, mina ostsin valgeviljalise vormi.
Kahjuks on pernettia kahekojaline, see tähendab, et viljumiseks on vaja nii emas- kui isastaime. Tuleviku viljumise võimalusele mõeldes otsustasin teha külvi, et erisoolisi taimi saada. Kuid ei mingeid talviseid kasvuhoones külvkarpiega mässamisi! Määrisin viljade sisu lihtsalt samal sügisel kõdupinnasele laiali. Ja mullu tärkas terve muru pisikesi pernettiaid. Muist istutasin talve eel potti ja viisin jahedasse esikusse. Enamus jäi õue, saades talve -23 kraadiga peale vaid hädapärase lumekihi. Sellest hoolimata elas viimne kui üks niitpeen nääps talve üle!
Tänavu kevadel istutasin ümber oma alles jalakõrguse, kuid juba õitsemisealise kanada rodo. Taime riivates märkasin, et mullustest kupardest tõuseb peent tolmu. Seemned! Nipsutasin kogu põõsakese läbi ja vajutasin koheva kõdupinnase koos seemnetega kinni. Ja tulemus? Lausa katvalt mikroskoopilisi kanada rodo tõusmeid! Kanada rodo on muidu täiesti külmakindel liik, huvitav, kuidas ta seemikud talvele vastu peavad?
Üks mu viimaste aegade lemmikuid on kaukaasia mustikas (Vaccinium arctostaphylos). Väga laialdaselt pakutakse müügiks Ameerikast pärit kännasmustikat. Eks ikka kui viljapõõsast. Aga kaukaaasia mustikas võiks olla nii vilja- kui ka ilupõõsa eest. Tal on toredad, puhkedes punased õied ja sügisel leekiv lehevärv. Oma kodumaal Gruusias ja Põhja-Türgis kasvab ta kuni 3 m, Kagu-Bulgaarias kuni 2 m kõrgeks. Meil on ta paraku õrnavõitu. Näiteks Tallinna botaanikaaias külmus kaukaasia mustikas 2012/13 talvel üsna maa lähedale tagasi, Siiski võiks loota, et Läänesaartel rinnuni ehk ikka viskab?
Kahjuks on kaukaasia mustikas Eestis suur dendroloogiline haruldus. Õnnekombel sain mullu sügisel mõne kuivanud kaukaasia mustika viljakribala omanikuks. Tõttöelda mul neisse suurt usku polnud. Siiski otsustasin samal sügisel proovida n-ö pernettia meetodit. Eelnevalt leotasin viljad pehmeks, siis muljusin sõelal puruks. Löga koos udupeente seemnetega määrisin metsaaia kõdupinnasele ja vajutasin kinni.
Tänavu hakkas tulema ridamisi valehäireid. Iga tillukest tõuset nähes rõõmustasin: kaukaasia mustikas! Polnud nad ühti. Samasuguseid tärkas ka kõikjal väljaspool külvilappi. Kuniks nüüd juulis on ilmunud kümmekond teistsugust: punakate varrealgete ja läikivate piklike kribulehtedega. Teisi selliseid väljapool külvilappi pole. Jess, külv avamaale läks taaskord õnneks! Näis, palju nad järele jäänud paari suvekuu jooksul kasvada jõuavad. Peamine mure on nüüd, kuidas need suured haruldused esimese talve üle elavad. Jahedasse esikusse tooma?
