Kaneel – rikkuse ja tervise allikas

 (2)
Kaneel – rikkuse ja tervise allikas
Kaneeli kasutatakse toidu maitsestamiseks jahvatatult, kuid jooke ja magustoite võib maitsestada ka kaneelikoore tükikeste või torukestega.Foto: Repro

Kaneeli on juba antiikajast kõrgelt hinnatud maitse- ning ravimtaimena. Keskajal oli kaneel lausa kulla hinnas ning tänapäeval on see meie köögis üks sagedamini kasutatavaid vürtse.

Vürtsina kasutatakse loorberiliste sugukonda kuuluva kaneelipuu koort (Cortex cinnamoni). Kaneeli (Cinnamomum zeylanicum) tunti Hiinas juba 2700. aastal eKr. Peagi levis kaneel Araabia kaupmeeste vahendusel esmalt Egiptusesse ja seejärel Euroopasse. Esimene kirjalik retsept kaneeli kasutamisest pärineb ühest vanast Egiptuse ürikust 1500 eKr.

Legendi järgi kasvas kaneel ligipääsmatuis paigus, mida valvasid erilised ning väga mürgised maod. Seega tuli raskelt hangitud kaneelivaru jagada kolme ossa, millest üks osa ohverdati jumalatele, teine kingiti preestritele ja kolmas jäeti oma tarbeks.

Antiikkultuuris osutus kaneel kõrgelt hinnatud maitse- ning ravimtaimeks. Nii kirjeldas Plinius Vanem I sajandil ilmunud entsüklopeedias kaneeli ja selle liike kui hinnatud ning laialt tuntud vürtsi- ja ravimtaime.

Antiik-Kreekas vastas 36 kg kaneelile 5 kg ja ümberkaudsetes maades 75 kg hõbedat.

Kaneeli kasutati eelkõige veini maitsestajana ja ruumide lõhnastajana. Kui keiser Nero oli tapnud oma naise Sabina, laskis ta tema matusteks kokku korjata kogu Rooma linna kaneelivarud ja need naise matuste ajal süüdata. Nii olla veel kaua Rooma kohal hõljunud kaneelilõhn.

Seotud lood:

Vürtsina on kaneel olnud väga hinnatud, sest talle ei leidunud asendajat kohalike maitsetaimede seas, nagu seda ei leitud ka safranile ning mustale piprale. Sellepärast kujunesidki need kolm klassikalist vürtsi keskaegses Euroopas ka hinnaliseks kingituseks, mida võis julgelt kinkida nii paavstile, kuningale kui keisrile. Neid vürtse kasutati sageli ka kulla ja raha asendajana ning vürtspoodnik oli apteekrist sageli rikkam ja võimukam tegelane.

Vürtsikaubandusega tegelevad kompaniid rikastusid muinasjutuliselt. Vürtsihindade kunstlikuks üleskruvimiseks hävitati isegi ladudes seisvaid muskaatpähkli-, kaneeli- ja nelgivarusid.

1632. a rajasid hollandlased Tseilonile esimesed kaneelipuuistandused ja vallutasid peagi kogu Euroopa vürtsituru. 1795. a läksid Tseiloni istandused inglaste valdusesse.

Tänapäeval kasvatatakse kaneelipuud kõige enam Indias, Sri-Lankal, Birmas, Vietnamis, Malaisias, Indoneesias, Brasiilias ja Jaaval.

Vürtstaimena on levinud neli kaneelipuu liiki.

Vürtskaneel ehk kinnamon (C. culilarvan) pärineb Maluku saarelt. Kasvatatakse Indoneesias. Vürtsina kasutatakse üheaastastelt võrsetelt lõigatud koort. Lõhn ja maitse on sellel kaneelil kõrvetavalt vürtsikad.

Tseiloni kaneelipuu (C. zeylanicum) pärineb Sri Lankalt ehk Tseilonilt. Koort kogutakse ühe- kuni kolmeaastastelt võrsetelt pärast vihmaperioodi lõppu. Kuivatatud Tseiloni kaneel on vaevalt
1 mm paksune ja torukesteks keerdunud.

Hiina kaneel (C. cassia) ehk kassia pärineb Lõuna-Hiinast. Koort lõigatakse kaneelipuu tüvelt üks kord 8–10 aasta tagant. Valmis kassiakoore sisepind on krobeline ja punakaspruun, kuivatatud kaneel on 2 mm paksune või paksem. Hiina kaneel on Tseiloni kaneeliga võrreldes märksa teravama maitsega.

Malabari ehk pruun kaneel (C. tamala) pärineb Edela-Indiast. Ta on robustsema välimusega, vähearomaatne ja kibedama maitsega.

Abi mitme häda vastu

Ravimina on kaneelil ingveriga sarnane tõhus vereringet tugevdav ja kogu organismi ainevahetust tasakaalustav omadus. Kaneelikoores on väärtuslikku kaneeliõli kuni 2%.

Kaneel on nn kolme lõhna põhikomponent, kuhu peale kaneeli kuuluvad veel kardemon ja loorberileht. Kõik need aroomid soodustavad seedimist ning aitavad ravimeid omastada. Tal on suurepärane higistamaajav ja rögalahtistav toime külmetuse, bronhiidi ning gripi korral. Kaneel leevendab lihaspingeid ja hambavalu, tugevdab südant, soojendab neere ja vähendab seedehäireid.

Puhas kaneeliõli evib maotegevust stimuleerivat toimet ja seda manustatakse 0,2% õlipreparaadina, aga ka segus teiste ravimõlidega (preparaat Carmolis jm). Vürtsina ja ravimina on kaneel vastunäidustatud sisemiste verejooksude korral.

Aroomilampides ja viirukis kasutades on kaneelil rahustav ning peavalu vähendav toime.

Loe veel

Dieedis soovitatakse kaneeli soola asendajana, samas soodustab ta ka neerude, maksa ja kõhunäärme tööd.

Kaneeli kasutatakse ka paljudes ajurveda ettekirjutistes. Hiina meditsiinis on tõestatud kaneeli tuberkuloosibakterite arengut pärssiv ja hävitav toime. Vastunäidustuseks kaneeli tarvitamiseks on rasedus ning ülitundlikkus kaneeli suhtes.

Soolasele ja magusale

Kõiki eespool nimetatud kaneeliliike kasutatakse laialdaselt pagaritööstuses taina maitsestajana (küpsised, keeksid, präänikud, pirukad) ja magustoitude valmistamisel (pudingid, želeed, saia-, makaroni- ja riisivormiroad, vahud, kohupiimakreemid, kompotid, keedised jne).

Lääne-Euroopas maitsestatakse kaneeliga puuviljasalateid, aga ka spinatist, punasest peakapsast, kõrvitsast, melonist, porgandist ja suhkrumaisist valmistatud toite. Eriti hästi sobib kaneel toitude juurde, mille koostises on õunad, pirnid ja kirsid.

Klassikalistest vürtsidest täiendab kaneeli kõige paremini nelk. Maitsesegu valmistamiseks võtke 10 osa kaneeli ja 1 osa nelgipulbrit.

Idamaa köögis on kaneel tavaline lisand linnupraele ja linnulihasalatitele, lamba- ja ka sealihale. Kaneel kuulub pea kõikide
karrisegude koostisesse. Tais olles sain hõrku peekonit, mis oli hautatud kaneeliga maitsestatud meekastmes.

Kaneelil on omadus muuta rasvane liha maitsvamaks. Tavaliselt võetakse idamaades ½–1 tl peenestatud kaneeli ühe kilo riisi, kohupiima, liha või taina kohta.

Kaneel kuulub ka puuviljade, seente ja liha marineerimisel kasutatavate vürtsisegude koostisesse. Seentest vajaksid kaneeli kitse- ja kännumampel, külmaseen, torbikseen ja kuuseriisikas.

Tavaliselt lisatakse kaneel jahvatatult (eriti salatitele ja praadidele), kuid jooke ja marinaade võib maitsestada ka peenestamata kaneelikoorega. Kompottidele ning üldse kuumadele magustoitudele lisatakse kaneel 7–10 minutit enne nende lõplikku valmimist, salatitele, kohupiimale ja toorjuustule aga alles enne serveerimist.

Kaneel kuulub ka paljude teesegude ja hõõgveini vürtsisegu koostisesse.

Lambapraad sibulapealsetega mongolipäraselt

- 500 g taist lambafileed

- 1 1/4 klaasi taimeõli

- 100 g sibulapealseid või murulauku

- 1–2 muna

- 3 sl tärklist (originaalis riisitärklist)

- 1–2 sl punast kuiva veini
(originaalis riisiviina)

- 1 tl soola

- 1 tl peeneks riivitud värsket ingverit

- 1 tl kaneelisuhkrut

- 2 tl sojakastet

- noaotsatäis jahvatatud valget pipart

Tükeldage lambafilee parajateks suutäiteks. Toores munavalge, vein, tärklis ja sool segage ühtlaselt läbi ning lisage tükeldatud lambaliha. Ajage õli vokkpannil kuumaks ja praadige selles väikeste kogustena eelnevalt ette valmistatud lambaliha (praadimise aeg mõni minut). Nõrutage praetud tükid õlist. Seejärel valage enamik õlist pannilt ära, jättes alles umbes ühe supilusikatäie. Lisage sellele lambalihatükid, hakitud sibulapealsed, kaneelisuhkur, jahvatatud ingver, pipar, sojakaste ja vajadusel maitseks soola. Hautage liha tasasel tulel lõplikult valmis, vajadusel lisage veidi vett või veini ja serveerige koos sõmeraks keedetud riisiga.

Aromaatne kana
hiinapäraselt

- 500 g kanafileed

- 1 klaas kana- või aedviljapuljongit

- 100 g seapekki

- 1 sl suhkrut

- 1 tl värskelt riivitud ingverit

-1 sl peenestatud värsket tilli ja sama palju peterselli

- 2 sl riisiviina või valget kuiva veini

- 20 g tärklist

- ½ tl jahvatatud kaneeli, nelki, jahvatatud vürtspipart

- maitseks soola

Kanafilee lõigake väikesteks suutäiteks, lisage kuubikuteks lõigatud seapekk ja segage tasasel tulel, kuni filee on kergelt pruunistunud. Nüüd valage hautis savinõusse (ahjupotti) ja segage juurde kõik maitseained ning maitseroheline ja peale valage puljong. Hautage ahjus kaane all parajas kuumuses, kuni liha on pehme. Valage puljong lihalt väiksemale pannile ja segage sellele juurde väheses soojas vees lahustatud tärklis, kuumutage pidevalt segades keemiseni ning valage taas lihale peale. Serveerige koos sõmeralt keedetud riisiga.

Aromaatne peekon praetud seentega idapäraselt

- 500 g peekonilõike

- 500 g šampinjone

- 2 sl taimeõli

- 2–3 sl valget veini

- 2 sl mett

- 2–3 küüslauguküünt

- 1 sl peeneks riivitud värsket ingverit

- 1 sl sojakastet

- 1 tl kaneeli

- 1 tl soola

- ½ tl valget jahvatatud terapipart

- noaotsatäis tšillit

Praadige õhukesed peekonilõigud kuumal pannil väheses õlis korralikult läbi ja tõstke sügavamasse vaagnasse. Peske seened, nõrutage, lõigake õhukesteks viiludeks ja praadige samal pannil kergelt läbi, kuni seenemahl eraldub. Nõrutage seened praeleemest ja lisage peekonilõikudele. Ülejäänud vedelikule lisage maitseained, mesi, vein, viilutatud küüslauk ning kuumutage pidevalt segades 2–3 minutit. Valage kuum kaste vaagnal olevatele praetud peekoni- ja seenelõikudele, segage kergelt läbi ning laske veidi aega seista. Soovi korral võib praele puistata jämedalt purustatud maapähkleid. Segage roog veel kord kergelt läbi ja serveerige koos sõmera keedetud riisiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare