Kärbsepüünis - huvitav, kuid kapriisne taim
Vastab Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Anne Jaakson:
Kärbsepüünised (Dionaea muscipula) on taimekasvatajatele huvi pakkunud just oma omapärase välimuse ja „käitumise” poolest. Looduses ei ole palju taimi, kelle liigutamist inimsilm jälgida suudab.
Kasvatada kärbsepüüniseid pole aga sugugi lihtne. Miks osad taimed lisaks normaalsele elutegevusele liha tahavad, selgitab nende looduslik kasvukoht. Taimed on pärit USA-st, kasvades Põhja- ja Lõuna-Carolinas soistel aladel. Seega tuleb kodus üritada matkida sood. Oluline on tagada kõrge õhuniiskus, toitainetevaene happeline muld (turba-liiva segu), kastmiseks pehme vesi (vihmavesi) ning valge kasvukoht.
Talveperioodil eelistavad kärbsepüünised jahedamat isegi kuni 10 kraadini langevat puhkeperioodi. Siis tuleks kastmissegi suhtuda tagasihoidlikumalt. Neid võib kasvatada klaasanumas, aknaga vannitoas või talveaias basseini läheduses. Pidev vees ligunemine ei ole hea, aeg-ajalt aga küll.
Niisama narrida kärbsepüüniseid ei maksa, kui toita, siis ikka tõeliselt, kuid mitte iga päev. Kärbes jääb püüniste vahele sattudes lõksu ning mõne tunni möödudes pressitakse ta tihedasse haardesse. Seedimisprotsess kestab nädal-paar. Siis avanevad püünisrauad uuesti ning nende vahelt võib leida tühjaks imetud jäänuseid. Üks leht ei suuda püüdmise-seedimisega lõputult tegeleda, pärast paari-kolme korda see sureb.
Üldiselt on kärbsepüünised äärmiselt kapriissed tegelased. On hästi, kui taimed kodus loodud kunstlikes tingimustes paar aastat vastu peavad.
