Kärpimine hoiab toataimed vormis
Õigel ajal ning parajas koguses tehtud kärpimine muudavad toataimed kaunimaks, soodustavad harunemist ja õitsemist. Kärpimine ühes ümberistutamisega aitavad põdurail eksemplaridel taas nägusaks muutuda. Kärpimine aitab kontrolli all hoida ka nii mõndagi ulakat taime, kes tahab isepäiselt kõrgustesse pürgida või tükib liigselt laiutama.
Kõik toataimed oma kasvukuju tõttu (nt bromeeliad, säntpooliad, alpikannid, palmid jpt) ei vaja aga sugugi tagasilõkamist-kärpimist. Neile on piisav, kui eemaldada äraõitsenud õied või koledad ja koltunud, kuivama kippuvad vanemad lehed ning taim näeb taas korrektne välja.
Enamike toataimede kärpimiseks on parim aeg kevad, kuna siis aktiveerub taime elutegevus tänu soodsaile kasvitingimustele (rohkelt valgust ja soojust). Suveks jõuab taim kasvatada uinuvatest pungadest uued võrsed, taim muutub nägusaks ja lopsakaks ning õitseb rohkelt. Kevadise kärpimise käigus lõigatakse välja ka need oksad, mis on kuivanud või üksteisega läbi põimunud.
Kevadine kärpimine ei kehti aga kõigi taimede puhul. Et tagada rikkalik õitsemine ka tuleval hooajal, kärbitakse osasid taimi alles peale nende õitsemist (nt oleandrit, brunfelsiat, jaapani kameeliat) vastasel korral jääb õieilu nägemata.
Paljusid toataimi võib kärpida vastavalt vajadusele ja aastaringselt. Kuid sagedase kärpimisega ei maksa ka üle pingutada. Nii mõnelgi taimel tekivad õied justnimelt võrsete tippudes. Kui need aga regulaarselt eemaldada säilib taimel küll korrektne välimus kuid taim jääb õiteta. Nii näiteks ei maksa sagedasti pügada rooshibiski, keerdviljakut, tradeskantsiaid, punahuult, lemmaltsasid.
Kui aga avastatakse mõnel taimel haige või kärbunud koht, tuleb tagasilõikus teha kohe ning taim lõigatakse tagasi kuni terve kohani. Vajadusel haav desinfitseeritakse või töödeldakse mõne sobiva taimekaitsevahendiga.
Taime harunemiseks ja põõsasja kuju saavutamiseks võib (noortel) taimedel ära näpistada vaid kasvukuhiku, seda tegevust nimetatakse pintseerimiseks. Näpistuskohast allpoool asuvatest uinuvatest pungadest kasvavad külgvõrsed muudavad taime ruttu lopsakaks. Soovi korral võib ka hiljem külgvõrseid pintseerida. Pintseerimisega saab põõsasja kuju anda näiteks pistkuist paljundatud ilunõgestele, tradeskantsiatele, pelargoonidele, lehterkrossandrale, rooshibiskile, lemmaltsadele, sametlehikule, kirinõgestele.
Et lõikepind jääks korrektne ja paraneks kiiresti, kasutatakse lõikamiseks kas aiakääre (puitunud okste puhul) või teravat nuga. Kare ja rebitud lõikepind on kole, paraneb halvasti ning sealtkaudu võivad taime tungida haigustekitajad. Lõikamisel jälgida ka seda, et lõikekoht ei jääks lehest või pungast liiga kaugele. Kuivav-kärbuv varreots jääb inetu ja riivab silma. Lõkekoht võiks jääda vahetult enne lehte, lehepaari või väljapoole suunatud punga.
Puitunud taimedel lõigatakse tagasi umbes kolmandik, erandkorras võib lõigata ka kuni poole võrra. Rohtsetel taimedel võib tagasi lõigata kuni 2/3. Kuid kindlasti tuleb enne tagasilõikamist lähtuda konkreetsest liigist ning hinnata taime seisukorda.
