Tõeliselt söödavad on siiski vaid hariliku mandlipuu (Prunus dulcis) seemned ning kui veelgi täpsem olla, siis enamasti kasutatakse toiduks vaid ta sortide ja kultivaride seemneid. Looduslikult liigilt saadud seemned on mõrkjad.

On olemas ka eriti kibedate viljadega teisend nn mõrumandlipuu (P. dulcis var.amara). Selle taime puhul piisab lastele tõsiseks mürgistuseks või isegi surmaks u 10 mõrumandli söömisest.

Mõru maitse ja ka mürgisuse annab seemnetele amügdaliin, mille lagunemisel organismis tekib väga mürgine sinihape. Lisaks mandlipuuseemnetele sisaldavad väikses koguses amügdaliini ka näiteks ploomi-, aprikoosi- ja kirsipuude seemned. Lihtsamalt öeldes on amügdaliin peidus nende "kivides" varjul olevas pehmes idus ja idulehtedes, nii et harilik puuviljasõber kogemata, ilma hambaid murdmata, selle ainega kokku ei puutu.

Eestis kasvavate mandlipuude (põhiliselt väike mandlipuu - P.tenella) seemnetele viidatakse tavaliselt kui lihtsalt mittesöödavatele. Selle põhjuseks on nende mõru maitse, mis tuleneb samuti amügdaliinist. Selle kohta, kui palju amügdaliini väikese mandlipuu seemnetes on, täpsed andmed puuduvad. Kuid ilmselt on seda vähem kui mõrumandlipuu seemnetes.

Samas ei tasuks kellelgi siiski nende mandlitega maiustama hakata, sest tervisele hästi ei mõju nad kindlasti. Õnneks kaitseb seemnetega liialdamise eest ka nende ebasuupärane mekk.