Kas pöök ‘Aspleniifolia’ kasvab Eestis suureks puuks?
Mõni isepärase välimusega sordipuu annab aiale juurde “ohhoo-efekti”. Näiteks Kuramaal ja Poolas olen ma imetlenud ‘Pendula’-pööke. Pöögi leinavormis on tugev inimmeelt mõjutav vägi. Võib-olla mõjub ta ehk natuke liiga minoorselt, igasugu sügavaid mõtteid tekitavalt. Ses mõttes ma ma ei teagi, kas nii väga tahan tulevikus keset aeda valitsevat leinapööki.
Enamasti on levinud laiuv vorm ja kui see kauges tulevikus pool aeda enda alla võtab... Nojah, minu silmad seda küll ei näeks. Igatahes pole ma õnneks või kahjuks ‘Pendula’-pöögi peale puukoolides sattunud. Küll punalehise leinapöögi peale, ent see mõjuks suureks sirgudes hoopis karmilt.
Üks mu meelest ilusamaid, lausa vaimustava väljanägemisega hariliku pöögi vorm on ‘Aspleniifolia’. Mullu mais silmasin teda elus esmakordselt Krakovi botaanikaaias. Olin just viibinud uhke õitsva vahemerelise juudapuu all, nautinud soosekvoiat ja kogukaid metasekvoiasid. Misjärel lootsin juba ei tea mida. Ja näe: seal ühel pisikesel välul laiutas silekooreline puu, õhulises noores kevadlehes. Eemalt tekkis vägisi küsimus, et ega ometi nii vägev Vahemeremaade Celtis australis?! Sarnasus oli tõesti üsna tugev. Lähemal selgus, et tegu on siiski pöögiga, ‘Aspleniifolia’ sordi täisealise esindajaga.
Olin toona seal sellest eksemplarist päris tõsiselt sisse võetud, uskudes, et võib-olla on tegemist ühe maailma ilusaima lehtpuuga üldse. Selle sordi peen sakilis-nooljas lehestik loob eriliselt õhulise võra, vastandudes rässakavõitu muhklikule tüvele. Küpses kindel soov ‘Aspleniifolia’-pöök ka omale hankida.
Nüüd juuni lõpupoole saabuski viimaks tellitu kohale. Paraku üsna räbalas seisus, juurestik potis känkras, mille lahtiharutamine nõudis veidikest hobusekannatuse rakendamist. Vaadates alles puhkevaid poolkuivetunud lehekimpe närib kahtluseuss, et kas teine üldse ellu jääb? Ja pealegi Hollandist pärit poogitud sort, näis kuidas meie aina siberduvatele talvedele vastu peab. Netiavarustes väidetakse, et see vorm taluvat lausa 4. tsooni pakaseid (kuni -34°c). Noh, küllap temast ikka asja saab. Harilik pöök on ju Lääne-Eestis täiesti külmakindel.
‘Aspleniifolia’-pöök kasvavat oma 25-28 m kõrgeks, võra läbimõõt küündivat nii 15 m kanti. Sellise perspektiivitundega on taolisele võimalikule mürakale üsna raske aias kohta leida. Mu lagedal heinamaal oleks ta igast küljest vaadeldav, ent ma ei riskinud enda uut lemmikut tuultelagedale, öökülmade lohku panna. Pigem leiutasin kaitstuma koha metsaaia serva teiste, põhiliigi pöökide naabrusesse. Seltsis ikka segasem. Sort ja põhiliik lähestikku – ongi tulevikus huvitav neid kõrvuti vaadelda.
