Kas rukola on tõesti nii hea nagu kiidetakse?
Inimestel on erinev maitse- ja lõhnataju. Kui ühele tundub rukola mõnusalt vürtsikas ja sinepine, meenutades värsket redist, siis teise jaoks on taime lehed lihtsalt kibedad ja lehkavad ebameeldivalt.
Mina olen rukolat oma aias kasvatanud vist juba viis aastat ning sellest maitse- ja salatitaimest suures vaimustuses. Ma tahan seda omapärast pikantset mõrkjat maitset tunda rohelistes salatites, võileival, omleti ja pitsa peal, prae kõrval...
Rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse on neil üsna ühesugune, liivsinep on aga vängem.
Põld-võõrkapsas ja võõr-liivsinep on küll ilusad eestikeelsed nimed, kuid pikad ja lohisevad ning raskesti väljaöeldavad. Pole eriti kuulnud, et keegi neid kasutaks, ikka öeldakse suupäraselt rukola. Muide, põld-võõrkapsa puhul on see ametlikult täiesti lubatud, taimenimede andmebaasis on mõlemad nimed. Võõr-liivsinepi kohta ütlevad kasvatajad aga lihtsalt kas püsikrukola või metsik rukola.
Aiaärides on müügil mõlema seemet. Toidupoest leiab põhiliselt Eestis või Soomes kasvatatud rukolat mikropotis või kilesse pakitud lehti. Võõr-liivsinepist olen märganud vaid Itaalia päritolu lehekimpe.
Mõlemad liigid kuuluvad ristõieliste sugukonda, aga eri – vastavalt siis võõrkapsa ja liivsinepi – perekonda. Neid on ülimalt lihtne kasvatada. Sobib tavaline parasniiske aiamuld ning kasvukoht võib olla ka varjulisem.
Seeme idaneb kiirelt – ükskord ühel soojal ja niiskel juunikuul olid mul põld-võõrkapsa tõusmed üleval juba teisel päeval pärast külvi! Kevadel võib külvata kohe, kui muld on tahenenud. Lehti saab hakata noppima paarikümne päeva pärast ja sel moel ruttu rahuldada kevadist vitamiininälga. Põld-võõrkapsast on hea kasvatada ka aknalaual lillepotis, sest ta idaneb liivsinepist kiiremini.
Kiire arenguga üheaastast rukolat tuleks külvata suvel mitu korda väikeses koguses paarinädalase vahega. Siis on kogu aeg võtta noori lehti, mis on maitsvamad ja väärtuslikumad kui need, mis juba kauem taimel olnud. Kuivus ja kuumus ajavad taimed ruttu õitsema. Kui see juhtus, laske kõtradel rahus küpseda, sest rukola seemneidki saab maitsestamisel edukalt ära kasutada.
Lähen nüüd tagasi lugeja kirja juurde. Võib-olla vajab rukola eriline maitse lihtsalt harjumist? Kui te tegite ainult temast salati, oli see kindlasti imelik mõru ja keegi ei söönud. Aga kui oleksite rukolat lisanud mahedale aedsalatile või hakkinud tomati või praetud suvikõrvitsa peale, oleksid sööjad tõenäoliselt kiitnud. Sama lugu on ju ka näiteks küüslauguga: vaevalt et keegi tahaks ära süüa taldrikutäit paljast küüslauku, muule toidule lisades teeb ta aga imet.
Lisaks huvitavale maitsenüansile, mida rukola toidule annab, on ta ka väga kasulik nagu kõik muudki rohelised lehtköögiviljad, sest sisaldab palju vitamiine (C, B-rühm jm) ning mineraalaineid. Rukolat armastatakse väga Vahemere maades. Kümneid retsepte võib leida ka meie kokandusportaalidest. Rukolat saab kasutada ka soojades roogades, kuid seejuures tasub teada, et isegi lühike aeg kuumutamist muudab tema lõhna ja maitse märgatavalt nõrgemaks.
Igal aastal võib leida aiapoodidest ja laatadelt mõne uue põneva maitse- või salatitaime seemneid või istikuid. Neid on põnev proovida. Igav ja fantaasiavaene on kasutada köögis ainult neid taimi, mida juba ammusest ajast tuntakse.
Loe tervet artiklit detsembri Maakodust, kus soovitusi rukola kasvatamiseks jagab Tamme talu ürdiaia perenaine Heli Viedehof.
