KASULIK TEADA: Need seemned jõuad ka nüüd veel mulda pista!
Kõrvitsad
Nüüd on paras aeg otsida välja kõrvitsaseemned ja need mulda pista, sama kehtib nii säilitussortide kui ka suviseks tarbimiseks mõeldud rullkõrvitsate ning patissoni kohta. Pidage meeles, et kõrvitsatele meeldib päikeseline ja hästi soe kasvukoht, kus peaks olema parajalt rammus muld. Sellistele kultuuridele on kasulik teha kihiti täidetud kõrgpeenar, samuti võib samal põhimõttel kasutada kasvatuskasti.
Selle kohta, kas kõrvitsataimi istutada kompostihunniku otsa või mitte, on eri arvamusi. Tõsi on, et taimel on seal hea soe ja piisavalt toitaineid, kuid nii muutub ka kompost hiljem vaesemaks.
Kõrvitsataimed kasvatatakse ette valgusküllases kohas, mitte rohkem kui nelja nädala jooksul. Avamaale võib nad istutada öökülmaohu täielikul möödumisel. Igaks juhuks on mõistlik madalamate temperatuuride ohu korral vastistutatud taimed ööseks kattelooriga katta.
Aedoad
Aedubade kasvatamine on iga aastaga üha populaarsem. Pole ka midagi imestada, kuna nende tervislikkus teeb väga paljudele teistele aiasaadustele silmad ette. Aedubades on ohtralt inimese organismile hästiomastatavaid valke ja B-grupi vitamiine, mida teistes aiaviljades vähem leidub.
Aedoad on väga soojanõudlikud taimed ja seetõttu on Eesti üks põhjapoolsemaid piirkondi, kus neid veel kasvatada saab. Oapeenra asukoht peaks olema tuulevaikne, päikeseline, parasniiske ja huumusrikas.
Kuna aedubade tõusmeid võivad kahjustada ka paar soojakraadi ja nullilähedane temperatuur hävitab nad sootuks, saab neid otse kasvukohale külvata alles mai lõpus. Küll aga võib taimi ka paar nädalat ette kasvatada ja siis öökülmaohu möödudes peenrale istutada. Jahedamate öödega on kindlasti vaja kasutada katteloori.
Lillherned
Söömiseks mõeldud herneid sai külvata juba aprillis, mais võiks veel teha paar korduskülvi, et värskeid kaunu kauem saada oleks. Nüüd võiks mõelda ka silmailule ja maha panna lillherne seemneid. Need tänuväärsed kaunite romantiliste õitega taimed on iluaedades teenimatult liiga vähest kasutamist leidnud.
Lõhnavad lillherned toovad aeda mõnusat lõhna. Lillhernes sobib ka lõikelilleks ning nende õitega võib kaunistada toitu. Taime kõrgus jääb sorditi väga erinevaks. Olemas on nii paarikümnesentimeetriseid sorte kui ka rõõmsasti kahe ja poole meetri kõrgusele ronivaid isendeid.
Taimed võib ette kasvatada või külvata seemned otse kasvukohale. Ettekasvatamiseks tehakse külvid tavapäraselt juba aprilli alguses, avamaale võib teda külvata juba aprilli lõpus või ka mais. Ettekasvatatud taimed saab avamaale istutada üsna varakult, kuna nõrgad öökülmad ei tee taimele olulist kahju. Ta eelistab päikeseküllast kasvukohta toitaineterikka ja parasniiske mullaga.
Mungalilled
Suur mungalill ehk kress levis Euroopas ja sattus ka Eestisse arvatavasti munkade vahendusel, kes teda kasvatasid kloostriaedades kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime.
Suurt mungalille ja temast aretatud sorte tuntakse kogu maailmas praegu pigem peenra- ja amplitaimedena. Neil on peamiselt kollastes, punastes või pruunikates toonides õied ja taimed ise võivad olla nii madalakasvulised kui ka ronivad ja rippuvad vormid. Ta on vähenõudlik ja leplik kultuur, keda võib kasvatada nii otse kasvukohale külvates kui ka istikuid ette kasvatades.
Mungalill sobib eelkõige ronitaimena, aga ka rõdukastidesse, aknalauale ning suurematesse vaasidesse ja pottidesse, mis tuleks täita rammusapoolse liivaseguse aiamullaga.
Suvelillepeenardesse on sobilikumad mitteroomavad põõsasjad sordid. Ülemäära niiskel ja rammusal mullal jäävad õied lehtede varju, seega ei tohiks taimele liiga palju väetist anda ja ka viljaka mullapadja loomisega peenrasse tuleks siiski mõõdukas olla. Mungalill on sooja- ja valguselembene taim, kes ei talu kuivust. Kuid ka liigne kastmine põhjustab lehtede ja varte vohamist ning vähendab õitsemist.
