Inimeseloomana tahaks just kuiva õhuga ilmasid, siis pole isegi +30 üldsegi märkimisväärne. Teine asi on aga sama temperatuur (või madalamgi) peale sadusid. Siis kõik niiske maa aurab, sina ahmid õhku ja sorised higist nagu sauna katlaruumis. Parem ära üldse midagi tee, istu puu vilus, trimpa midagi külma või Kesk-Aasia kombe kohaselt leiget rohelist teed ja oota järgmist kosutavat tuulepuhangut.

Aednikuna aga olen taolise suvega igati rahul, sest niiske kasvuhooneilmastik on taimedele ju parim! Lausa lust on vaadata, kuidas mitmed soojade suvedega maadest pärit tegelased vohavad suure hooga.

Magnooliad üha võsuvad, samuti tulbipuu, päris segaselt virutab taeva poole mandžuuria pähklipuu. Kasvage-kasvage, soojust ja niiskust antakse vähemalt esialgu küllaga!

Paraku kipub kasvuhoones elamine kole laisaks tegema. Suvesüdamel oleks aias nii palju teha, näiteks metsaaias alanenud põhjaveetaset kasutada ja kraave edasi kaevata. Aga ei, see on liiga karm neil juuli alguse päevadel. Ainus töö, mis sääraste ilmadega tõeliselt konti mööda, on tiigi rohimine va ülbelt laiutavast penikeelest. Ujud kui kobras pikalt-pikalt vees ja aina kitkud. Veepind saab taas vabaks ja roosapunaste õitega vesiroosi “saar” pääseb uhkemalt mõjule.

Sekka istutan paar tuttavalt saadud vesiroosi juurdegi. Niiöelda tehnoloogia on järgmine: juurepuntra külge seon traadiga kivilataka, siis suman klibusavist põhja mööda üle rinnuni vette, kus algab mudane põhi ja surun kompsu jalaga pehmesse mutta. Saagu vesiroosisaari siia palju! Ikka mitu korda etem kui pruun-näotu penikeel. Eks millagi pea ka vesiroose piirama hakkama, aga see on esialgu kauge tulevik. Muide, olete te nuusutanud vesiroosi õit? Väga tore lõhn. On omaette elamus ujudes neid kogukaid ja ürgseid õisi lähedalt kaeda.

Et kuumad ilmad muudavad muuseas ka mõttelaisaks, siis ei viitsi ma siia otsa enam midagi tarka lisada.