“Lõpeta, ära rohkem räägi!” hüüdsin vahele. Niisugune uhkustamine jälle teab kui karmi Eesti talve eel ajas ainult hirmus kadedaks ja ärevile. Niigi istu kohapeal nagu juuripidi mullas kinni taim, samas kui rändlinnud aina lähevad ja lähevad…

Miks eestlased nii ohtralt reisida ihkavad? Loomulikult meie kliima pärast. Ka pole meil mägesid. Õnneks meri ja saared on, täitsagi tasemel Põhjala mõistes. Aga sellest jääb paraku natukese väheseks. Eriti kui tead, mida kõike mujal leida on.

Kui mu sünnimaa oleks näiteks Dalmaatsia saarestikurannik, ei viitsiks ma vist mingeid kaugeid reise ette võtta. Selleks poleks vähimatki vajadust. Seal on nii Kesk- kui Lõuna-Euroopa loodus kõrvuti käe-jala juures, niisama erinevat tüüpi vana arhitektuur. Ka isegi meie oma hariliku männi metsad on seal olemas – piisab vaid paar-kolmkümmend versta sisemaale põigata. Ja lund jagub Velebiti rannamägedesse igal talvel rohkem kui Eestisse. Paar korda aastas oleks ju täitsa huvitav teha päevane põige sügavasse talve, et siis õhtuks jälle tagasi talutavasse kliimasse naasta.

Nojah, aga Woldemar ei naasnud teps mitte tühjade kätega. Mõeldes minu peale, tegeles ta siin-seal maale jõudes natuke ka botaniseerimisega. Päris tubli seemnesaagi tõi kaasa. Ladusime käbid ja viljad järgmisel päeval mu köögilauale laiali ja asusin uurima, et mis ja kustkohast?

Üldiselt võttis ohkama. Ei, kõik need on pärit liiga kaugelt lõunast, ikka liiga külmahellad. Näiteks küpressiseemned kuskilt Kreekast, mingid palmiseemned ja tammetõrud ning piiniakäbi Otrantost, väga soojade talvedega Itaalia “saapa kontsalt”. Ümarad tõrud kuulusid selgesti iilekstammele. Kahjuks toorevõitu väljanägemisega. Hulk teisi tõrusi oli aga tumedat karva ja täiesti küpsed. Sellised hästi pikkpeene väljanägemisega.

Woldemar kinnitas, et kasvasid need samasuguse iilekstammeliku tamme otsas. Lehed piklikud ja siledaservalised, veidi loorberlikud. Asi jäigi kahjuks lahtiseks. Sest mine tea, mis Ameerika või teab kust lähistroopikast pärit tammega tegu võis olla? Ega siis seal linnaparkides ju ainult omamaised liigid kasva!

Huvi äratasid kaks granaadiviljapabulat. Palju pisemad kui poe omad ja hiljem lahti lõigates osutus punane viljamahl sees suisa äädikhapuks. Woldemar rääkis, et need viljad hankis ta Montenegrost. Kuskilt üsna kõrgelt mäenõlvalt, oma paar-kolmkümmend versta Aadria merest, fjordi sisemaale tungivast pärast. Seal vohanud linnuse ümber üsna vastik pikaastlaline madalavõitu põõsastik, ta kaaslane tõmmanud end seal ettevaatamatusest suisa verele. “Üks paganama kibuvits ta oli,” rehmas Woldemar. Mina aga kinnitasin, et need viljad on nii granaat kui üldse granaat olla saab. Maailmas pole ühelgi teisel taimel sääraseid isesuguseid vilju.

Granaadipuu vanemad isendid taluvat kuni -18°c, 20 kraadi juures külmuvat aga nemadki, et siiski kännuvõsudest taastuda. Seega jälle selline tegelane, kes meil jääb napilt liiga õrnaks. Iseenesest, arvestades mägedest pärit korjamiskohta, mine sa tea – äkki juhtub ime ja seemneist tärkab mõni trotslikum isend? Võibolla saab granaadipuud siiski siinmail kasvatada, kasvõi n-ö püsikuna? See tähendab nagu viigipuid, kelle külm igal talvel ära võtab, ent kes jonnakalt uuel suvel taas üles võsuvad.

Nii või teisiti sain ma pärast ette võtta ühe väga huvitava külvitöö. Külvamises on alati omaette võlu, lootusrikas ja ettevaatav. Vedasin aga paekiviaia lõunaserva mulda vagusid ja aina külvasin: küpresse ja piiniaid, iilekstammesid, palme ning granaadipuid. Vähemalt on mul järgmise suve hakul mida oodata. Külvamise ja ootuse rõõm. Eks pärast paistab, mis edasi saab.

Suurema osa loodetavatest tõusmetest jätan ma tulevaks talveks küllap maha. Karm mitšurinlus, aga mis parata. Võibolla siiski sirgub kogu sellest laadungist paar tugevamat küpressi või granaati? Öeldakse, et lootus on lolli lohutus. Samas on mõni võibolla üsna lootusetu ja utoopiline lootus märksa parem kui elu ilma selleta. Unistada on paganama tore. Enamik unistusi ei peagi ju tegelikult täituma. Peaasi, et mõni selline sul vahepeal üldse oli.