Katse: puuvõõrikuseemnete külvamine Hiiumaal
Kõneledes tagasi kodumaal noist imelikest moodustistest, oli üks tuttav nii tark ja tähendas: "No vat see on - Tšernobõli kiirituse mõju!" "Misasja?? " imestasin endamisi nii veidra versiooni peale.
Ühel hetkel sain nii teadjaks, et võisin öelda: need igirohelised liblelised kerad puude otsas kuuluvad harilikule puuvõõrikule (Viscum album). Kiiritusega pole neil vähimatki pistmist, on teised tavalised poolparasiidid meist lõunapoolsemas Euroopas.
Puuvõõriku põhjapiir ulatub tegelikult Baltimaadesse välja. Palju näeb neid Kaunasest vahetult lõunas, ka Kaunase botaanikaaias. Puuvõõrikuid leidub samuti ühes Edela-Kuramaa piirkonnas, kust Ilmar Graudinš on neilt seemneid korjanud ning külvanud oma Grobina aia puudele. Temalt pärineb mul teadmine, et puuvõõriku seemned ei taluvat üle paari päeva pimedust - vastasel juhul kaotavad idanevuse. Nähes tema aia puuvõõrikuid, tärkas mus tahtmine ka omale seda omapärast liiki saada. Meie maalgi peaks ta suutma kasvada, kuna on teada üks puuvõõriku leid Eestist, ühelt Meerapalu vahtralt. Aga kuidas teda omale hankida? Sellist elukat nagu puuvõõrik lihtsalt puukoolist juba ei osta.
Kuni läinud oktoobrikuus Edela-Ungaris Iharosberényis sundis seisatama üks põlluvaheteel kasvav pappel. Too oli paksult puuvõõrikuid täis ja esimesed viljad juba valendasid teiste roheliste seas. Ning mis peamine, suisa käeulatuses! Läks lahti väikestviisi rüüsteks. Murdsin nii mõnegi viljadega oksakese (viljade otsesel noppimisel lagunesid need hirmsasti kleepuvaks plägaks) ja edasisel teekonnal transportisin neid läbipaistvas kilekotis. Nii igaks juhuks. Võibolla seemned tõesti ei kannata päevade viisi pimedust? Viljad on muide läbipaistvalt valged, roheline lapik seeme kumab sees.
Kodus tekkis küsimus, millisele puule seda hinnalist kraami külvata? Puuvõõriku konkurentsitu lemmik näib Euroopas olevat pappel. Viimasel sügisreisil nägime neid harva ka teistel liikidel. Näiteks Tšehhis pärnadel, Austrias Hohenau linnapargis olid puuvõõrikuid täis robiiniad. Kaunases elutseb ta muuseas hõbevahtral. Iharosberényis leidsime neid suisa kastanipuult (Castanea sativa), lisaks oli üks õunapuu seal suisa lämbumas puuvõõrikutesse. Üldse suutvat harilik puuvõõrik vastu pidada oma kahesajal puu- ja põõsaliigil, sealhulgas paar alamliiki ka okaspuudel.
Valisin koduaias välja ühe õunapuu, ühe robiinia ja kolm harilikku vahtrat - paplit kahjuks käepärast võtta pole. Prooviks ka paar harilikku tamme, ehkki väidetavalt puuvõõrik tamme eriti ei armastavat.
Külvamine ise käis ühel soojal oktoobrilõpupäeval lihtsalt. Ronid aga treppredelit mööda üles ja surud vilja katki puukooreprakku. Vilja sisu muutus õhuga kokku puutudes kummiliimi sarnaseks ja see tatjas plöga aitas rohelisel seemnel hästi kinnituda. Üks kärbes tõttas viljaplöga noolima, paar sääske jäid sellesse jalgupidi kinni. Muide, looduses puuvõõrik nii sageli levivatki: linnud söövad nende vilju ja siis nühivad kleepunud seemneid noka küljest mööda puuoksi laiali.
Nüüd jääb vaid üle oodata ja loota, et mõni seeme idaneb. See tähendab, ajab oma juure peremeespuusse ja selle omaks võtab. Koduaia puuvõõrikused puud oleks ikka väga tase.
