Kibuvits on rooside ema

Pea iga korraliku taluaia “kohustuslik” põõsas oli näärelehine kibuvits. Selle valged magusalt lõhnavad õied puhkevad jaanipäeva paiku ning kuuluvad suve alguse juurde.

Näärelehisel kibuvitsal (Rosa pimpinellifolia) on kena roosade täidisõitega vorm, mis on levinud Lõuna-Soomes. Baaside aegu tõid Vene sõjaväelased teda ka Saaremaale, Mõntu sadamas kiviklibul kasvas ja õitses see põlvekõrgusena.

Heal aiamullal sirgus sealt kaasavõetud roosaõieline kaunitar aga tavaliseks poolteise meetri kõrguseks põõsaks. Näärelehisest kibuvitsast on aretatud ka mõned kollastes toonides täidisõielised sordid.

Ubinaõielised ja nelkõielised

Juuni lõpus hakkavad õitsema kurdlehise ehk kartuliroosi (R. rugosa) sordid ja mets-kibuvitsa (R. cinnamomea) täidisõieline vorm. Viimast kasvatati meelsasti mõisaparkides, taluaedades oli teda vähem.

Kurdlehisel roosil on nii punaseid kui valgeid liht- ja täidisõielisi vorme. Ta on ka paljude pargiroosi sortide esivanem. Vanemates aedades on levinud punakaslillade õitega ‘Hansa’ ja roosa ‘Wasagaming’. Lätlastel on roosaõieline ‘Abelzieds’, selle võiks tõlkida ubinaõieks.

Ilus ja vähenõudlik on ka 90 aastat tagasi Hollandis aretatud ‘F. J. Grootendorst’. Põõsas kasvab umbes meetri kõrguseks, õitseb esimest korda rikkalikult juuli alguses ja siis üksikute õitega sügiseni. Väikesed helepunased õied on kobarates, meenutades kujult nelgiõisi. Sellest sordist saadi mõni aasta hiljem ka roosaõieline ‘Pink Grootendorst’. Need kaks sorti on tavaliselt poogitud mõnele alusele, mis juurevõsu ei anna. Samuti on tähtis õige istutussügavus: pookekoht peab jääma 4–5 cm mullapinnast allapoole.

Muruniiduk juurevõsu vastu

Kõik need kibuvitsad on ilusad ja vähenõudlikud, tulles toime ka üsna omapead kasvades. Tõsi, suve jooksul õitsevad nad tavaliselt ainult korra, mitte nagu moodsamad peenraroosid.

Ent neil on ühine häda – kõik annavad juurevõrseid. Mõnikord ilmuvad need välja põõsast isegi paari-kolme meetri kaugusel.

Eriti tüütu on see, kui võrsed kasvavad teiste põõsaste sisse või lillepeenrasse. Sellepärast vanad pargiroosid lausa nõuavad, et nad istutataks omaette, teistest eemale. Juurevõsu vastu aitab kõige paremini muruniiduk.

Ilus haisev kollane roos

Vähe juurevõsu annavad hall ehk punalehine roos (R. glauca) ja kollane roos (R. foetida). Esimest näeb aedades üsna tihti. See õrnade roosade lihtõitega kibuvits on hinnatud ka punakashallide lehtede poolest. Mõnel aastal püsivad säravpunased viljad põõsal veel esimese lume aegu.

Kollane ehk pärsia roos hakkab õitsema siis, kui näärelehine kibuvits lõpetab. Ta õitseb soojal suvel nii rikkalikult, et lehti pole peaaegu nähagi. Tõsi, õite lõhn ei ole eriti meeldiv. Ta vajab veidi soojemat, külma talvetuule eest kaitstud kasvupaika. Teine võimalus on noori istikuid paar talve katta, vanemad põõsad enam külma ei karda.

Väga rohkelt kannab igal aastal vilja karoliina kibuvits (R. carolina). See madal lihtõieline kibuvits õitseb hilja, viljad valmivad alles oktoobris enne külmasid ning püsivad kaua kenad.