Lisaks neile lõuna pool Alpe väga iseloomulikele puudele-põõsastele leidub Kloostrimetsas ka ehtsa mediterraanse vöötme liike. Need peavad kahjuks kasvuhoones pesitsema. Kohe sisenedes jääb pilk uhkele pisut üle 80 aastat vanale kanaari datlipalmile. Muljetavaldavaks on 50 aastaga sirgunud paljutüveline kääbuspalm – pole teine enam sugugi nii kääbus!

Kahjuks pole subtroopika kasvuhoones esindatud Vahemeremaade kahte kõige enamlevinud igihaljast tammeliiki: korgi- ja iilekstamme. Korgitamm ei elanud uue klaasmaja ehitamise aegseid vintsutusi üle. Tõsi, korgiga kaetud tüvetüügas on endiselt püsti. Iilekstamme on võimalik näha aga Tartu botaanikaaia palmimajas.

Küll on Kloostrimetsas olemas värvitammed (Quercus coccifera). Esialgu veel väikeste ogalehiste põõsakestena. Kodumaal on värvitamm võimeline sirguma siiski ka korralikuks varjuandvaks puuks. Itaalias on värvitamm iilekstammest tunduvalt lõunapoolsema levikuga, teisalt Balkanil tungib ta levila iilekstammest kaugemale põhja, olles näiteks pärismaine Lõuna-Bulgaarias. Mõlemad liigid taluvad umbkaudu kuni 18 kraadi külma, seega Eestis jäävad nad avamaal ellu vaid lumekuhilasse maetult.

Ette jääb loorberipuu, viljuv viigipuu, granaadipuu, mürdid. Mürt on äraütlemata meeldiva lõhnaga põõsas. Üllatuslikult selgub, et meil lillepoodides müüdavad mürdid on tegelikult Myrtus communis ssp tarentina alamliigi sordid. Ehk siis väiksemakasvulised, kompaktsemad, ka on lehed pisemad, alla tolli pikad. Kloostrimetsas näeb aga ka viljuvat põhiliigi esindajat, kelle kasvukuju on märksa jõulisem ja lehed kahe tolli pikkused. Muide, mürdiliste sugukonna esindajad on laialt levinud Austraalias, näiteks eukalüptid ja melaleukad – viimaseid võib silmata ka selles klaasmajas.

Paljud tegelased on veel väikesed, nagu õlipuu, jaanikaunapuu, ka kanarbikuliste esindajad puiseerika ja punane maasikapuu. Jõudsalt on aga ülespoole visanud sammasküpressid.
Omapärased on raagjaoksine spartsiumipuuke, ülitorkav astlahunnik Ulex europaeus ehk harilik astelhernes (iseloomulik ka Briti saartele) ning torkav ruskus (Ruscus aculeatus). Viimane punaseviljaline igihaljas põõsake isepäratseb sellega, et ta ülijäigad lehekesed polegi tegelikult lehed, vaid kladoodid ehk võrsete moondunud väljakasved vms.

Euroopast erinev maailm on Kanaari saarte loodus. Huvitav oli mulle avastus, et harilik draakonipuu moodustab võrast allapoole suunduvaid õhujuuri. Küllap need maani jõudes juurduvad ja saavad tüve osaks. Sellepärast siis ongi vanade kanaari saarte draakonipuude tüvi nõnda veidralt vaoline-uurdeline?

Huvitav on 2 m kõrgune ussikeelepuu Echium webbii. Meie silmapaistvaid õisikuküünlaid loov harilik ussikeel on kaheaastane rohttaim. Tema Kanaari ja Aafrika sugulased võivad sirguda aga tõepoolest lausa puuks.

Klaasmaja vahemerelist nurgakest iseloomustavatest rohttaimedest tuleb kindlasti ära mainida alpikannid ja tsistused ehk kiviroosikud. Kes tahab omale õue sarnast vahemerelist meeleolu luua, võib kasvatada mitut külmakindlat alpikanniliiki. Külmaõrnad kiviroosikud saab asendada samasse sugukukonda kuuluvate kuldkannidega. Harilik kuldkann on me omamaine liik, kes peale jääaega rändas siia stepialadelt. Väga kiviroosiku moodi on Vahemeremailt pärit, ent külmakindel jalakõrgune puitunud igihaljas kääbuspõõsas muutlik kuldkann (Helianthemum mutabile). Kui ta suvehommikutel oma, olenevalt sordist valged, roosad või punased õied avab, ei teki vähimatki kahtlust: kiviroosiku sugulane tõepoolest!