Kirevad kambriad sobivad ka algajale orhideekasvatajale


kambria
kambria---

Lillepoe kõige kirjumate ja õieküllasemate orhideede pottides on tavaliselt etikett nimega Cambria. See ei ole orhidee perekonna ega ka kasvataja firma nimi, vaid keeruliste sortide ühine kaubanduslik nimetus.

Orhideede sordiaretuse algaastaiks peetakse 1850ndate Inglismaad, mil Veitchi Kuningliku Aiandi aednikul John Dominyl õnnestus ristata kaks mudikäpa liiki (Calanthe furcata ja Calanthe macusa). See saavutus kummutas senise veendumuse, et orhidee liike pole võimalik omavahel ristata.

Nii mõnedki seni iseseisvate liikidena kirjeldatud orhideed osutusid hoopiski looduslikeks hübriidideks. Samal ajal kui teadlased olid ametis liikide süstemaatika korrastamisega, algas aretajate seas võidujooks uute enneolematult kaunite orhideesortide saamiseks.

Esimene hübriid oli mirjukäpp

Esimene ja tõeline kambria sündis eelmisel sajandil.

Kolme orhideeperekonna – Miltonia, Odontoglossum ja Cochlioda – esindajate ristamisel saadud hübriidile pandi 1912. aastal Belgia aedniku Vuylsteke auks nimi Vuylstekeara (eesti k mirjukäpp).

Perekonna edukaim aretis on Vuylstekeara Cambria ‘Plush’ (saadud 1931. aastal Charlesworthi orhideeaiandis Inglismaal).

See sort võitis näitustel palju auhindu ning sai paugupealt staariks teiste orhideede seas. Tema Burgundia veini värvi õitega elegantselt kaardunud õisikut võrreldi lausa Degas’ tantsijataride kaela graatsilise kaarega.

Seotud lood:

Sellest ajast alates on aretatud tohutul hulgal pilkupüüdvate õitega, toas kasvatamiseks sobivaid orhideesid. Nad on vähenõudlikud, tublid õitsejad ning sageli hurmava lõhnaga.

Kaubanduslik nimi Cambria

Nende imeliste orhideede saamiseks on sageli kulunud aastakümneid, aretise eellaste pikas nimestikus võib olla mitukümmend sorti või liiki.

Igalühel neist on olemas botaaniliselt korrektne perekonnanimi – Colmanara, Beallara, Odontocidium, Burrageara jne. Süstemaatikud vaidlevad, nagu ikka, selle üle, millise perekonnaga on tegu ja tõstavad sorte ühest perekonnast teise. Kaupmehed teevad asja lihtsamaks ja nimetavad kogu seda kirjut seltskonda ühe nimega Cambria.

Kuna ühise nime taha peidavad end kahe, kolme, nelja või isegi viie perekonna esindajatest kokku segatud sordid, ei või pungadega kambriat ostes iial teada, millised õied talle tulevad.

Samuti nagu inimeste puhul märkame sarnasust tema vanematega (nt ema kaunid tumedad silmad või vanaisa kongus nina), võib kambria botaanilist nime teadmata vaid oletada, milliste orhideede veri ta soontes voolab.

Miltooniast (Miltonia) annab märku suur lame õis, hammaskeelest (Odontoglossum) tuleb lopsakus ja õielehtede lokilised servad, ontsiidium (Oncidium) on edasi andnud kahara kujuga õisiku, Cochlioda õiterikkuse ning ämblikkäpp (Brassia) õielehtede teravad tipud. Kuid see kõik on vaid oletus.

Leplik hübriid algajale

Kambriad on aretatud toaorhideedeks. Nad sobivad algajale orhideekasvatajale ning lepivad toatingimustega.

Ideaalne kasvukoht on siiski õhurikas jahedapoolne (16–20°) ja valgusküllane aknalaud. Valgust tahavad nad palju, kuid siiski mitte eredat kevadsuvist päikest. Eriti mõnusalt tunnevad kambriad end siis, kui ööd on päevast mõne kraadi võrra jahedamad.

Kambria kasvatamisel tekkivad mured saavad kõige sagedamini
alguse ülekastmisest. Nende orhideede vars on paksenenud mugulasarnaseks moodustiseks, kuhu varutakse vett ja toitaineid. Seega ei satu taim kohe abitusse olukorda, kui jääb lühiajaliselt kuivaks, kuid tundlikud juured saavad kiiresti hukka umbses märjas mullas. Kui pole juuri, siis pole peagi ka taime. Seepärast on väga tähtis hea mullasegu, mis on piisavalt kore ja õhuline.

Kastke vannitades

Lihtsaim kastmisviis on vannitamine. Asetage pott mõneks minutiks toasooja vette nii, et vesi ulatub poti ülaservani. Välja võttes tunnete, et pott on tunduvalt raskem, kui oli enne vannitamist. Laske üleliigsel veel ära nõrguda ja alles siis pange taim tagasi ümbrispotti või alusele. 7–10 päeva pärast, kui pott uuesti kerge, on õige aeg järgmiseks vannitamiseks. Potisegu peab jõudma kahe kastmise vahel kuivemaks tõmbuda.

Mõned sordid annavad ise märku, et on aeg uuesti kasta: lehed hakkavad ennast kokku voltima. Kui ebasibul õnnetult kipra tõmbub, on taim jäänud kuivale. Sageli on pott seejuures märg, järelikult on juured mädanenud ja taim ei saa enam vett kätte.

Kuiva õhuga soojas toas on abiks igahommikune kerge piserdamine toasooja veega. Vastu õhtut piserdades võib lehtede vahele jäänud vesi põhjustada mädanikke.

Kambriad on jõudsa kasvuga orhideed ja vajavad väetamist. Märtsist novembrini lisatakse kord kuus või igal kolmandal kastmiskorral vette orhideeväetist.

Võib õitseda 2–3 korda aastas

Loe veel

Tavaliselt kasvatab kambria iga varremugula juurest 1–2 õisikuvart, mõni sort isegi rohkem. Kui õied on närbunud, võib õisikuvarre kogu pikkuses rahuliku südamega ära lõigata, sest samast varrest rohkem õisi ei tule. Järgmisi õisi on oodata uutelt kasvudelt, mis hakkavad arenema õitsenud ebasibula juurest.

Noorte võsude kasvamise ajal kastke ja väetage hoolikalt. Kui lehed on juba piisavalt suured ja lehtede vahele moodustub roheline pikergune muna – ebasibul –, on aeg oodata uusi õisi. Nüüd vähendage veidi kastmist ja on hea, kui leiate jaheda (15–17°) valge kasvukoha. Mõõdukas kuivus ja jahedus ergutavad õite arengut ja peagi pistavad lehtede vahelt nina välja uued õisikuvarred.

Parimad kambriad võivad õitseda kaks või isegi kolm korda aastas.

Millal ümber istutada?

Igal aastal ei pea kambriat uude istutussegusse panema. Seda tuleb aga kindlasti teha siis, kui potisegu on läppunud ja enamik juuri surnud. Parim aeg on kevadel, kui uued kasvama hakkavad võsud on mõne sentimeetri pikkused. Sellises staadiumis istutamine häirib kõige vähem ka uusi
juuri.

Kambriad kasvavad orhideemullas. Selline muld on kore, hoiab endas niiskust, kuid laseb liigse vee välja nõrguda. Uus pott valige sellise suurusega, et oleks parajalt (mitte liiga palju) kasvuruumi uutele võrsetele. Poti materjal (savi, plast, läbipaistev plast) ei ole tähtis, küll aga peab kindlasti olema auk, veel parem mitu auku poti põhjas.

Kõigepealt võtke taim ettevaatlikult potist välja. Raputage juurte ümbert kogu vana muld. Haiged ja surnud juured lõigake ära, kuivanud ebasibulad eemaldage.

Istutamisel mahutage esmalt juured uude potti, alles seejärel poetage ja raputage nende vahele uus muld. Orhideed eelistavad õhulist substraati, sellepärast ärge suruge istutussegu kõvasti kinni.

Orhideemuld olgu istutamise ajal parajalt niiske. Vahetult pärast istutamist ärge kastke, piisab piserdamisest. Paari nädala pärast hakake kastma nagu ennegi, 4–6 nädala pärast võib taas hakata väetama.

Kambriat saab paljundada suurt taime istutamise ajal jagades. Samas on suuremalt taimelt korraga loota rikkalikumalt õisi. Elujõulise lehtedeta ebasibula võib panna otsapidi niiskesse turbasamblasse.

Mingi aja möödudes hakkab mugula küljest uinunud pungast kasvama tilluke taim. Selle võib istutada orhideemulda koos ebasibulaga, kus jätkub tema jaoks veel tükiks ajaks toitu. Õitsemiseni kulub mitu aastat.

Suveks õue

Kambriad tahavad suveks õue saada. Esialgu poolvarjulisse kohta, suve lõpul võivad nad olla juba päikese käes. Kui päikest on liiga palju, värvuvad lehed kergelt lillakaks. Sellest pole midagi, sest varjulisemasse kohta (tuppa) viies toibub taim kiiresti ja on peagi taas kenasti roheline.

Eriti armastavad orhideed augustikuu sumedaid öid ja maheda päikesega päevi. Sel ajal kasvavad nad lausa silmanähtavalt, ebasibulad paisuvad suureks ning pringiks.

Tuleb valvas olla, et teod, nälkjad ja teised pahategijad orhideed kimbutama ei pääseks. Just tigudele maitsevad mõned kambriad väga.

Kui öine temperatuur langeb alla 7°, on aeg suvitamine lõpetada ja taimed tuppa tuua. Õues olnud orhideed on üldjuhul tugevamad ja õitsevad rikkalikumalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare