Mägiste alade elanikud Väike-Aasias kutsuvad kirgaslille lumiseks kaunitariks, kreeka keelest tuletatud ladinakeelne nimi tähenadab lumesära või -hiilgust. Kirgaslilli võib mägedes kasvamas leida igijää piiril, kuni 2 km kõrgusel.

Kirgaslillede 2-5cm läbimõõduga õied asetsevad hõredais kobarjais õisikutes. Tähtjate õite värvus võib olla valge, roosa, violetne või sinine. Lehed arenevad kevadel õitega üheaegselt.

Kirgaslillede õieilu saab nautida kaks kuni kolm nädalat, sõltudes veidi kasvukohast ja õitseaja ilmast. Poolvarjus ja jaheda-pilvise ilmaga jagub õieilu pikemalt kui täispäikses ja soojas kasvavatel taimedel.
Kirgaslilli pole vaja iga-aastaselt ümber istutada, piisab, kui seda teha 4-5 aasta tagant. Juunis (mil lehed on koltunud ja kuivanud) kaevata sibulad välja ning kuivatada varjulises, kuid õhurikkas kohas umbes paari päeva vältel. Seejärel hoida neid varjulises kohas kuiva turbaga täidetud kastis kuni mahapanekuni. Augusti lõpus, septembri alguses istutada sibulad ühekaupa maha, umbes 6 - 8 cm sügavusele, sibulate vahekauguseks jätta samuti umbes 6-8cm.

Kirgaslilli võib istutada väiksemate või suuremate kogumikena nii püsilille- kui kiviktaimlapeenrasse, armsad on nad ka ilupuude ja -põõsaste all murus.

Kasvavad nad hästi nii täispäikeses kui poolvarjus. Kasvukoha mullasuhtes pole kirgaslilled kuigi nõudlikud, peaasi, et see oleks vett hästi läbilaskev. Oluline on ka, et istutusalale ei koguneks kevadised lumesulamis- ega vihmaveed.

Talvituvad kirgaslilled hästi, mulla parendamiseks võib peenraid sügisel multšida sõelutud kompostimullaga.

Vaatamata oma üsna lühikesele õievarrele (8-15cm), on kirgaslilled võrdlemisi head lõikelilled. Neid võib kasutada nii kevadistes lilleseadetes kui panna vaasi üksikult või väikese kimbuna.