Koduaeda mustikale
Meie metsades kasvav harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) siiski lagedale peenrale ei sobi, sest ta armastab varju. Otsese päikese käes harunevad taime võrsed tugevalt ning õisi ja marju sinna otsa ei tulegi. Mustikaistanduse võiks küll rajada männimetsa alla, kuid kas tasub.
Aia peenral saab aga edukalt kasvatada Põhja-Ameerikast pärit ahtalehist ja kännasmustikat ning nende hübriide.
Ahtalehine mustikas (V. angustifolium) on napilt poole meetri kõrgune, marjad on tal natuke suuremad kui meie mustikal, need on magusad ega määri suud. Maa-aluste risoomidega levides võib ahtalehine mustikas kasvada kui tahes laiaks, kui ainult sobivat pinnast ja aega antakse. Põõsas kannatab vabalt ära 30 miinuskraadi. Saak on ka päris tõsine – viie-kuueaastaselt põõsalt võib saada kuni kolm kilo marju.
Kännasmustikas (V. corymbosum) on täiskasvanult kuni paari meetri kõrgune ja tunduvalt suuremate marjadega kui meie metsade mustikas. Ka tema marjad on magusad ega määri. Risoomidest laienemise kommet kännasmustikal ei ole. Kriitiliseks külmapiiriks on 25–27 miinuskraadi.
Looduslikult kasvavad mõlemad liigid Põhja-Ameerikas piirkonnas, mis on meist keskeltläbi tuhat kilomeetrit lõuna pool. Sellepärast juhtubki, et meie jaheda suvega nende taimede oksad enne talve ei puitu ja siis mõõdab külm põõsad maaga tasaseks. Tõsi, ahtalehise mustikaga ei ole seda meie Marjasoo talu põllul ligi paarkümmend aastat kestnud mustikakasvatuse jooksul veel juhtunud.
Mida valida?
Kui tahate kindla peale välja minna, kasvatage ahtalehist mustikat. Meil tema sorte veel pakkuda ei ole, aga häid kloone leidub.
Piisavalt on ka ahtalehise ja kännasmustika hübriide.
‘Northblue’ esimesena küpsevad marjad on õige suured, hilisemad jäävad väiksemaks. Kui loodus õnnistab kevadel eriti rohke õitsemisega, jäävad kõik marjad hapudeks väheldasteks punnideks. Selle vastu aitab õite harvendamine. Hea põõsas annab saaki 2–4 kilo, marjad on väga maitsvad.
Põõsa külmakindlus on ka hea, talub kuni –30° C. Probleeme tekitab talvine pikk sula, mis äratab õiepungad elule. Tavaliselt tuleb aga enne kevadet veel kõvemat külma, mis paisunud pungad mustaks külmetab. Kahju võib teha ka õitsemisaegne öökülm.
‘Northcountry’ on pisikeste maitsvate marjadega täiesti külmakindel sort. Saagikus jääb keskpäraseks.
‘Northland’ on kuni meetri kõrgune põõsas. Ta elab üle ca –30°. Tumedapoolsed magusad marjad on keskmise suurusega. Puuduseks on see, et põõsas on väga tihe. Väetamisega peab olema ettevaatlik: liigne tiba lämmastikku paneb taime vohama ja talvel külmub see maani või lumeni tagasi.
‘Patriot’ kasvab kuni meetri kõrguseks ja kannatab ära –30° külma. Helesinised marjad on prisked ja ühtlased ning suurtes kobarates. Soojale reageerib ‘Patriot’ uimasemalt kui ‘Northblue’, seetõttu oleks talvekindlus viimasest isegi veidi parem, aga ... põõsas on vastuvõtlik võrsevähile. See tõbi nõrgestab noori võrseid, mis talvel kahjustuvad. Järgmisel suvel paljud eelmise aasta võrsed surevad. Põõsad kipuvad niruks jääma.
Sordi ‘Polaris’ kasvatamise kogemust mul ei ole, aga seda hinnatakse sarnaseks sordiga ‘North-blue’. Marjad on küll veidi väiksemad ja saak samuti.
Kännasmustika sorte
Meie asukoht on kännasmustika jaoks üsna taluvuse piiril. Loodus võimendab kohe iga inimese tehtud viga.
Peenras võib proovida mõne põõsa kaupa mitmeid sorte.
‘Bluecrop’ ja ‘Jersey’: tundub, et meil ei jõua nad kasvu lõpetada, suvi on suure põõsa kasvatamiseks jahe.
‘Nui’ hoiab lehed küljes kuni lumeni.
‘Puru’ noored võrsed ei taha kahjuks küpseda.
‘Reka’ ja ‘Toro’ on näidanud end kõige paremini.
Väga krõbedat talve ei ole mu kõrged mustikad aga veel tunda saanud.
Rajame mustikapeenra
- Mustika kasvukoht aias peab olema päikeseline, kümmekond meetrit kaugemal tugevat varju andavatest kõrgetest puudest-põõsastest ja ehitistest. Muidu hakkab mustikas valgust nõudva taimena mööda maad pimedusest eemale kasvama.
- Ei ole üldse tähtis, missugune pinnas teil aias on, sest aiamuld mustikale niikuinii ei sobi. Põõsale tuleb kaevata umbes meetrise läbimõõduga istutusauk, sügavusega 30 cm või veidi enam.
- Vooderdage augu küljed juuretõkkekanga, tugeva kile või peenravaibaga, et umbrohu ja puude juured ei saaks tulla mustikat ahistama.
- Parim augutäide on puhta turba ja jämedateralise puhta liiva või peenikese graniitkillustiku segu (1:1). Turvast võib segada ka männikoorepuruga.
- Nüüd tehke kogu materjal augus märjaks. Kastmisvette on mõistlik lahustada kloorivaba sügisväetist (u 30 grammi põõsa kohta). Esimesel aastal ei olegi väetist rohkem vaja panna.
Edaspidine hooldus
Mustikaväetis on poes saadaval, sobib ka rodoväetis. Kui seda õpetuse järgi tarvitada, ei tohiks suuri vigu tulla.
Varakevadel võib kasutada ka kloorivaba sügisväetist (paarkümmend grammi põõsa kohta).
See, et turvas hakkab istutusaugus lagunema, ei ole eriline õnnetus – põõsaaluseid tuleb lihtsalt paari aasta tagant katta mingi multšiga. Hästi sobib turvas või männikoorepuru, samuti mitu aastat õues seisnud vana saepuru. Multšikiht olgu 5–10 cm paksune.
Marjad hakkavad meil Marjasoo talus (Tartumaal Võrtsjärve lähedal Rannu vallas) küpsema pärast
20. juulit.
Õige maitse küpseb põõsal
Aga sinine mari ei ole veel küps mari! Selline pooltoorelt korjatud mustikas säilib hästi karbi sees ja kaubaketid neid müüvadki. Sordid ‘Northblue’ ja ‘Duke’ küpsevad ka karbis tasapisi järele.
Õige maitse on põõsal küpsenud marjal. Seda teavad ka linnud ja rebased ning isegi nutikamad koerad.
Saagi jagamisel tuleb nendega arvestada. Ja muidugi on lastel väga siiras suhe koduaias kasvavate mustikatega!
Marjasoo talu metsamarjakasvataja
