Kodumaine eksootika: magnooliaõites kevad

 (2)

Õitsev hondo magnoolia
Hondo magnoolia Tõnu Linnu aias HäädemeestelFoto: Victoria Parmas

Eestis pole vist teist sellist aeda, kus kasvab nii palju erinevaid ja nii suuri magnooliaid kui Tõnu Linnu juures Häädemeestel.

Mitmel soojemal kevadel on hondo magnoolia (Magnolia kobus) seal õitsenud juba aprilli lõpus. Aga kui kevad on jahe ja vindub, näitab ta oma õisi alles mai keskel.
Hondo magnoolia, mille õied puhkevad okstel enne lehteminekut, on Tõnu Linnu magnooliakogu esimene õitseja. Pärast pikka Eesti talve on see täiesti ebamaine vaatepilt – raagus puule oleks justkui laskunud parv hiigelsuuri valgeid liblikaid. Möödujad peatuvad ja imestavad. Kohalikud tegelikult enam ei imesta, sest Tõnu on hondo taimi levitanud ka küla peal ning paar-kolm eesaeda puhkevad samuti varakevadel eksootiliselt õide. 

Loe veel

Hondo magnoolia Tõnu Linnu aias Häädemeestel Foto: Victoria Parmas
Seotud lood:


Hondo magnoolia kasvatas Tõnu üles seemnest, mille ta paarkümmend aastat tagasi Riia Botaanikaaias jalutades ühe viljaga taskusse pistis. Praegu on kahar puukene juba mitme meetri kõrgune. Olgu kohe öeldud, et ka kõik teised aias kasvavad magnooliad ning enamik muid ebatavalisi puid ja põõsaid on kirglik taimehuviline ise seemnest kasvatanud, aga sellest edaspidi.
“Hondo magnoolia on laiuva võraga ning vajab ruumi, et end näidata. Valged peene aroomiga õied on suured, 10–12sentimeetrise läbimõõduga. Õied puhkevad puul enam-vähem ühel ajal ning püsivad umbes nädala. Kuna ta õitseb nii lühikest aega, siis seda hinnalisem see õitsemine on. Eriti vahva on just öösel vaadata, kuidas õied pimeduses raagus okstel helendavad. Ta on meil üks külmakindlamaid magnoolialiike,” räägib aednik oma kasvandikust.

Tõnu Lind oma aias Häädemeestel Foto: Sven Arbet

Samal ajal ja samamoodi, enne lehtimist, õitseb ka kirss-kontpuu (Cornus mas), mille väikesed sarikõied on kollased. Maapeal ühinevad esimeste õitsejatega krookused.

Dendroloogiliste eksperimentide jaoks on Häädemeeste igati sobiv koht. Suur Liivi laht mahendab talvekülma ning pikendab sügisel kasvuaega, Riia ja Salaspilsi Botaanikaaiast on aga hea lähedal käia põnevate taimede seemneid hankimas.

Tõnu krunt asub sanglepalodu ääres, mille taha jäävad mereäärsed põllud. Kõrge võpsik kaitseb hästi tuule eest, mis merelt üle lageda välja tuhisevad.

Eesti vanima magnoolia järeltulija

Teravalehise magnoolia (M. acuminata) õitsemise tipphetked on juuni algul. Umbes seitsme meetri kõrgune puu on kasvanud Eesti suurima ja vanima, Vastse-Prangli mõisa aias kasvava ligi saja-aastase magnoolia seemnest, praegu on ta juba paarikümne aasta vanune.

Suured sinakad õienupud on püsti nagu küünlad, õied on kollakad. Tõnu märgib, et täiesti lahti õied ei lähegi ning juhib siis tähelepanu lehtedele: “Vaadake, need on samuti väga ilusad!”
Samas kõrval kasvab teinegi teravalehine magnoolia, aga tema on “läti verd” ehk siis pärit Salaspilsi Botaanikaaiast. Samuti seemnest sirgunud. Kaks puud on justkui elukaaslased, vajalikud teineteisele tolmlemisel, et saada paremat seemet. Isetolmlemise seemnest kasvavat viletsamad taimed, väidab suurte kogemustega paljundaja.

Teravalehised magnooliad on koonusja võraga ega kipu oma kasvataja sõnul laiutama. Tõnu üpris väikesel ja kitsal krundil võivad nad rahus kasvada, võib-olla on kunagi lausa 20 m kõrgused. Lehtedel on ilus tume-kuldkollane sügisvärv ning puu hakkab neid langetama küllalt hilja, alles oktoobri lõpus – novembri algul.

Suure põõsa kujuline Sieboldi magnoolia (M. sieboldii) on umbes kümneaastane. Ta on paksult õienuppe täis, aga kahjuks pole need veel juuni algul, Maakodu külaskäigu ajal avanenud.
Tõnu: “Talvekülma puu ei karda, küll aga võivad õitele liiga teha kevadised hiliskülmad. Talle ei meeldi ka suvel liigne kuumus. Sageli õitseb Sieboldi magnoolia sügisel veel teist korda. Õied on 5–6sentimeetrise läbimõõduga, helevalged, südames on roosad tolmukad.”

Pakane kujundas põõsaks

Varimagnoolia (M. tripetala) viljus Tõnu aias esimest korda 2010. aastal. Tema ainukesest viljast sai aednik kuus seemet, mille külvas maha. Järgmisel aastal oli vilju juba massiliselt ning nüüd ootab uut omanikku terve lavatäis varimagnoolia-beebisid, 5 cm kõrguseid aastavanuseid taimekesi.

Pakane kujundas varimagnooliast kahara põõsa. Foto: Sven Arbet


Tõnu aias kasvav varimagnoolia on suur õhulise võraga põõsas. Temast ei saanud sellepärast puud, et 2002/2003 talve pakane (–33°) võttis ta maani maha, kuigi varasematel talvedel elas puu –30° külmad vapralt üle. Nüüd on ta tore põõsas, aga omanik kurdab, et “võtab ruumi”.
Varimagnoolia õitseb juuni algul, õied on umbes 15cm läbimõõduga ja korraga on puul lahti 3–4 õit. “Ta õitseb omapäraselt, nii-öelda järk-järgult. Õied näitavad end öösiti, hommikul tõmbuvad koomale. Lõhn on huvitav,” kirjeldab aednik oma kasvandikku. Varimagnoolial köidavad pilku ka tohutult suured lehed, mis on peaaegu poole meetri pikkused.

Varimagnoolia alustab õitsemist. Foto: Sven Arbet

Soulange’i magnoolia (M. x soulangeana) on sirgunud aga Riia Botaanikaaias kasvava suure puu seemnest. Noor puuke on vapralt üle elanud ka 30kraadised pakased. Tõnu ootab kannatamatult, millal too lõpuks oma tulbikujulisi õisi näitab: “Need on vapustavad: õielehed on väljast tumeroosad, seest valged.” Loodetavasti saab neid paari-kolme aasta pärast näha.
Magnooliad lummavad põhjamaa inimesi oma muinasjutuliselt mõjuvate suurte ja lihavate lihtõitega, Tõnu peab väga eriliseks ka nende vürtsikat lõhna, milles aimub kõige selgemalt kaneeli. Enamik liike lõhnab, mõnus aroom on ka koorel, lehtedel ja viljadel.

Igal taimel oma lugu

Aias kasvavaid võimsaid magnooliaid vaadates tundub uskumatu, et Tõnu on nad kõik ise pisikesest seemnest üles kasvatanud: “Esimene katsetus läks siiski aia taha. Külvasin Taga-Karpaatiast Užgorodist toodud seemneid, kuid need ei läinud kasvama. Siis avastasin, et siinsamas Riias kasvavad ju ka magnooliad, millelt saab seemet hankida.”

Lisaks Lätile on kollektsionäär toonud seemneid loomulikult Eesti botaanikaaedadest, Soomest Mustila arboreetumist ja Kaug-Idast mägimatkadelt.

Aga miks üldse külvamisega jännata, kas poleks lihtsam teha pistkuid või hoopis taimi osta?
Tõnu jaoks on asi vägagi selge: “Olen teinud ka pistikuid, kuid nendega tuleb palju mängida. Varjutada ja kasta, ning kui nad lavas korra üle kuumenevad, on kogu töö hukas. Seemnest on hulga lihtsam ja samas ka põnevam paljundada. Iga seemik on veidi erinev ja võib tulla toredaid üllatusi.”

Kuigi magnooliatel on ka põnevaid sorte ja hübriide, kasvatab ta üksnes liike, sest “need on tugevamad, naturaalsemad, looduslikumad”. Sama põhimõte kehtib ka kõigi teiste puude ja põõsaste kohta.

Tõnul on pakkuda magnooliaid ka huvilistele: lisaks juba eespool nimetatud varimagnooliale ootavad pottides ja lavas ostjaid hondo magnoolia ja teistegi liikide seemikud. Kuna nad kõik on sünnist saati kasvanud meie karmis kliimas ja sellega kohanenud, siis on need Häädemeeste “juurtega” taimed kõvasti vastupidavamad kui näiteks Hollandist toodud istikud.

Magnooliad ja rododendronid ootavad sõitu kevadlaadale. Foto: Sven Arbet


Taimekollektsionääri metsikuvõitu aed on hiliskevadel väga värvikas, sest õitsevad rododendronid. Suure heleroosa laigu tekitab roosa rodo (Rhododendron prinophyllum), kärtsroosana särab korea rodo (Rh. poukhanense), kanada rodo (Rh. canadense) on helelilla. Need heitlehised liigid on meil haruldased. Rodode värvigammas on veel tumelillat, valget, kollast ja oranži.

Ka kõik rodod on mees ise seemnest kasvatanud. “Ma pole ostnud aiaärist ühtegi taime! Hangin ise seemne, külvist tuleb huvitavaid varieeruvusi. Igerikud lähevad välja. Igal taimel on oma lugu,” kinnitab omapäraste põhimõtetega taimefänn.

Roosa rodo ehk roosa asalea. Foto: Sven Arbet

Vahtralehik ja eriokkaline tsuuga


Tundub, et n-ö tavalisi taimi aias polegi. Jaapani ja virgiinia nõiapuu, ameerika siilpaanaks, sarv-sarapuu, virgiinia lumepuu, korea stuartia, jaapani mooruspuu... Trompetipuid (Catalpa) on Tõnu levitanud ka küla peal.

“Trompetipuu suur pluss on see, et ta õitseb juuli lõpus – augustis, kui aias ühtegi teist õitsvat puud pole. Siis on ta paksult mesilasi täis. Viljadeks on pikad vahvad kõdrad,” räägib põneva taimekogu omanik. Kõva pakane (–33°) pole seni trompetipuudele liiga teinud.

Silma jääb suurte seitsmehõlmaliste lehtedega vahtralehik (Kalopanax pictus). Väike puu on hästi dekoratiivne, aga samas kuri, sest tüvi ja oksad on kaetud suurte ogadega.

Kreeka pähklipuu (Juglans regia) seemne ostis Tõnu aga hoopis Kuressaarest toidupoest, kuhu kohalikud olid neid müüki toonud. Pehme kliimaga Saaremaal on see puu üsna tavaline. Ka jaapani ja must pähklipuu on kollektsionääril olemas.

Jaapani pähklipuu õitseb. Üleval punane emasõisik, all urbades on isasõied. Foto: Sven Arbet

Paljunduspeenardes on seemnest sirgumas lisaks magnooliatele muudki põnevat: Schlippenbachi jm rodod, trompetipuud, kobarküüvitsad. Ka okaspuud.

“Vaadake, mägi-ebaküpressi seemikud on kõik erinevad. See teeb asja tohutult põnevaks,” märgib kirglik taimehuviline, kes on teinud paljunduste kohta märkmeid juba alates 1987. aastast. Jugapuude kohta on ta märganud näiteks seda, et seemnest kasvab sirge tüvega puu, aga pistikust tuleb harunenud kohev põõsas. Istikuplatsil jääb silma ka kolm metasekvoiat.

Eriokkalise tsuuga taimehakatised on kasvanud Lõuna-Soome Mustila arboreetumi kuulsast tsuugasalust saadud seemnest. Seda mõnusalt pehmeokkalist liiki meie teised puukoolid ei müü. Ka lõhnav ebaküpress on meil pea tundmatu taim.

Tõnu katsetused Eestis ebatavaliste liikide kodustamisega algasid mitukümmend aastat tagasi. Taimehuvi sai alguse raamatutest ja ka peres on aednikugeen sees. Jõhvist pärit mees õppis Räpinas aiandust, suunata laskis end aga Pärnumaale. Esimene aed oli Soometsa külas, Häädemeestest kümmekond kilomeetrit Pärnu poole. Aga seal jäi taimedel kitsaks ja aednik kolis kõigi oma kasvandikega praegusesse kohta ümber. Ega see lihtne olnud, sest osa puid olid juba mitme meetri kõrgused.

Kollektsionääri huvitavad ka ebaharilikud toidutaimed. Ta on kasvatanud sojauba, söödavat lupiini, mugul-jänesekapsast, tänavu paneb maha maamandlid... Teramais on aga lausa kartuli eest: käsiveskis jahvatatud jahust teeb mees kogu talve maitsvat putru, sügisel aga maiustab noorte tõlvikutega. “Sööd kaks tükki ära, ja kõht ongi täis!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MAAKODU TOP