Kodumaine rodomets

Foto: Tapio Vares

Talvisel raagus ajal avastan ma jälle enda jaoks kodumaised kanarbikulised. Vaata vaid kui toredasti turritavad lumepihuga kaetud mätastelt mustikate rohelised „siilid“. Ja millise igihalja pöialpoiste metsa loob pohlavarrestu. Ning kanarbik oma heledate õiejäänustega on taim, kelleta Hiiumaa poleks Hiiumaa.

Mu metsaaia peenardel on kanarbik üks peamisi umbrohtusid. Enamasti ei raatsi ma neid minema visata, vaid istutan ümber eemale mustikavarte sekka.

Kunagi Tahkunast toodud hõbelehine küüvits paljuneb kraavikaldal kah hästi. Rabastuvates metsades mõjub see igihaljas kääbuspõõsas lausa kohatult – nagu oleks lavendel keset põhjamaad sattunud. Küüvitsa õied on sarnaselt paljudele teistele kanarbikulistele (näiteks pohl või maasikapuu) väikesed ümarad kelluka moodi asjandused, ilusalt roosat tooni.

Praegusel aastaajal õisi looduses enam pole. Kuid ka raagus põõsad võivad olla huvitavad. Näiteks sinikas (Vaccinium uliginosum). Ühel jõulukuupäeval jalutasin kodumetsas ja pilk jäi pidama imelikele punakaspruuni koorega põõsastele. Kõrgemad ulatusid mulle suisa puusani. Mõned okstele jäänud kahvatusinised viljad kõnelesid selget keelt: sinikas, kes muu! Meie sinikas meenutab lõunapoolseid kõrgekasvulisi mustikaid, näiteks kaukaasia mustikat, kes oma kodumaal sirgub suisa 10 jala ehk 3 m kõrguseks.

Kuid et õigustada pealkirja, siis asun nüüd peategelase kallale. Tolsamal päeval jäin imetlema pruunikasrohelist tooni põõsapadrikut, mis täidab lausaliselt mu kodust männimetsaalust. Longus igihaljaste lehtedega põõsad näevad väga rodode moodi. Tegelikult mõned süstemaatikud liigitavadki ta rodode hulka: Rhododendron tomentosum ehk võrkvillane rodo. Meie tunneme teda aga endistviisi sookailuna (Ledum palustre). Talvises metsas laiutavad vöökõrgused kailupõõsad on, kui järgi mõtlema hakata, õige eksootiline pilt.

Suvisel ajal ma sookailu just ülemäära ei armasta. Ta õitseb küll ilusasti, kuid tema vänge lõhn mõjub peakuplile pisut halvasti. Ja oi kui tüütu on vihma järel selles tihnikus kahlata – mõne hetkega on püksid läbimärjad. Ning kõige rammusamad mustikad on peitunud just nende tilkuvate, pead valutama panevate kailupõõsaste sisse. 

See ei ole aga takistanud mind sookailu suisa aeda toomast. Tillukesel tiigisaarel kasvab ta koos vaevakasega (kes on Hiiumaal kahjuks võõrliik, see tähendab, et looduses teda siin ei leidu) ja samas kailupõõsa all haudub aastaid metspart oma pesakondi.

Eesti looduses kasvab veel üks igihaljas kanarbikuline: 3 jala kõrguseks sirguv piklike igihaljaste lehtedega hanevits(Chamaedaphne calyculata). Tegemist on igati dekoratiivse liigiga, keda kahjuks Läänesaartel ei kohta (v.a üks paik Ida-Saaremaal). Ainus kord olen elus hanevitsa kohanud Riia lähistel Cena rabas, kus ta jõuab oma levila läänepiirile.

Aiaärid pakuvad küüvitsate sorte. Miks ei võiks aga sama laialdaselt müüa ka hanevitsa? Ma ostaks sellise toreda taime jalamaid koduse kanarbikulisteaia täienduseks. Talvine kailumets tuletas taas eredalt meelde toda kaheksa aasta tagust Läti hanevitsaraba. Selliseid leidub aga ka Ida-Eestis. Võiks kunagi võtta ette ühe retke sinna hanevitsa kodumaale?

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare