Kõige läänemaalikus Läänemaa osas
Kuid teel ümber Matsalu lahe saab seda natuke liiga palju. Siinne maastik on kõige "läänemaam Läänemaa" - otsekui lauaga löödud madal tasandik, palju-palju avarust lopsakate lehtmetsatukkade ja võserikega.
Ühest küljest on see huvitav ja tore, teisalt ohkan iga kord rahulolevalt, kui Kasari jõe taga esimesi Lõuna-Läänemaale omaseid paekünkaid silman. Kirbla muistne rannapank ja Lihula linnamägi toovad maastikku hädavajalikke, silmale ja meelele pidet pakkuvaid vaateid. Paljud ei saa elada ilma mereta, mina aga ei kujuta ette elamist maal, kus ei leidu ainsamatki küngast.
Seekord ma neile küngastele ei jõudnud, me reisibuss tiirutas Haapsalu ja Matsalu lahe vahelisel alal. Enne Kiidevat torkasid silma iseäralikud tumesinised aasad - vägev värvipomm muidu üldises mahlakasrohelises juunikuu lopsakuses. Küllap oli tegu ida-kitsehernega, omapärase põõsasja liblikõielisega, keda Eestis varem laialdaselt loomasöödaks kasvatati ja kes nüüd paiguti metsistunud.
Mööda vilksatas Kiideva mõisa peahoone. Ei tea, kas Eestis ongi teist taolist uunikumi - tema fassaad on üle löödud soomuselise laastuvoodriga. Kahjuks näib mõisamaja väga halvas seisus olevat, ei tea, kaua see enam üldse püsti püsibki? Selle hoone hävimine oleks küll väga suur kaotus.
Kiideva külla viib ainult üks tee ja seda valvav turvakaamera andis aegsasti meie tulekust teada. Ses mõttes nagu kaasaegne kindlusküla, mis aga minus küsimusi tekitas. Kas selles pealtnäha vaikses ja idüllilises maanurgas oli olukord kuritegevusega tõesti nii hull? Meid vastu võtnud Tiiu Tomingas kinnitas, et positiivne mõju on kaameral igatahes olemas. Nojah, aga ma loodan, et külasid valvavad turvakaamerad jäävad mandrile ja siin, Hiiumaal sääraste vidinate jaoks tarvidust ei sigine. Mina oma kodukülla küll säärast ei tahaks. Tekiks mingi valveseisund, ohu ootus...
Kuid muidu jättis Kiideva armsa mulje. Hea õhustik valitses seal pisi-pisikeste kruntidega endises kalurikülas. Lõunakaares levis Matsalu laht. Valdas tunne, kui oleks väina äärde jõudnud ja taamal paistev Saastna kandi metsaviir oleks omaette suur saar. Küllap oli see kerge sarnasus Hiiumaa ja Saaremaa vahelise Soela väinaga.
Kahjuks on küla merest eraldatud laia roostikuribaga. Tiiu Tominga kinnitusel veel poole sajandi eest seal roostikku polnud. Küllap laiutasid siis mereni murused rannaniidud. Tundsin huvi, et kuidas siin meres üldse ujumas käiakse - paadiga merele ja seal sulps vette? Tiiu Tomingas osutas lahe poole kulgevale kanalile. Ujutakse peamiselt seal, sest paate liigub kanalis harva.
Mullu aasta kauneimaks külaks tunnistatud Kiideval osatakse eurorahasid igasuguste projektidega välja võluda ja küla aktiivne hing Tiiu Tomingas väärib ainult kiidusõnu. Iseäranis avaldasid mulle muljet saviliivasesse roostikku uuristatud kanalid, millele avanes hea vaade uuest toekast linnuvaatlusmajast/tornist. Vaade tipust pani kohe kujutlusvõime liikuma ja parafraseerisin sealsamas filmi "Mehed ei nuta": "Teen ettepaneku muuta rannajoont. Vabanenud liivamassid me paiskame üheks korralikuks mäeks, nii et linnuvaatlustorni vajagi poleks!"
Nii grandioosseid maastiku segipaiskamisi muidugi vaevalt ette võetakse. Ja niikuinii madaldub maakerke tulemusena Matsalu laht vääramatult, eemaldudes tasapisi külast. Tiiu Tomingas rääkis turistidele korraldatavatest paadimatkadest Puise ninale. Kiideva kanalist sõidetakse välja eemale keset Matsalu lahte, alles seal on piisavalt vett kiilu all, et Puise poole keerata. Muuseas jõudis ta teha märkuse eluvõõra seaduse kohta, mis ei luba enne 1. juulit võrke merre panna. Ent selleks ajaks on neil madala lahe vesi niivõrd "supiks" soojenenud ja kala minema rännanud, et polegi enam vähimatki mõtet võrke leotada.
Kohalikus muuseumis köitsid mind ennekõike kahe naaberküla võrgud. Kui Kiideval õmmeldi võrgu raskuseks riidetükkide sisse ümarad kivid, siis Puise võrgud näevad välja sootuks teistmoodi - nende küljes ripuvad hallvalged paekiviliistakad, keskelt hoolsasti augud läbi puuritud. Äärmiselt silmatorkav tavade erinevus. Ju põhjuseks on Puisel leiduvad teistsugused kivid.
Järgmiseks võtsimegi suuna Puise poole. Tõeliselt vaatamisväärne oli väga avar lage Põgari-Sassi rannaniit, taamal Tauksi saare metsane viirg. See vaade on kindlasti üks Läänemaa ilusamaid ja sellele lamedale maale iseloomulikumaid. Kahjuks kimasime sellest piki uut asfaltteed peatumata mööda. Puise poolsaar tungib kaugele edelasse, vasemal saatjaks Matsalu lahe, paremal Väinamere veed. Poolsaare otsas on troppi kogunenud tihe hoonetekobar, tipus levib lammaste pügatud kiviste rannapärgadega palistatud niit. See paik oli kahtlemata maaliline ja huvitav, ent minu jaoks kuidagi natuke lamedavõitu. Mis parata, kippusin seda paika vägisi võrdlema hoopis "mägisema" Hiiumaa avamerelisemate ja karusemate neemedega. Ometi on mul hea meel, et tol vihmasel päeval Puise nina esmakordselt elus ära nägin. Ja Kiideva küla ka.
