Kollased lillesülemid muudavad aia avaramaks
Suurtes mustades tünnides on kokku saanud vanad head tuttavad: kõrge peiulill (Tagetes erecta), suur mungalill (Tropaeolum majus), suur-lõvilõug (Antirrhinum majus) ja aed-pärdiklill (Mimulus x hybridus).
Lopsaka kuhila keskel hakkab suve teisel poolel troonima aedkanna (Canna x generalis). Päikeseliste lilleanumate kõrghetked saabuvadki siis, kui kannade kõrgetel õisikuvartel puhkevad erksavärvilised õied.
Kollane õielaik aias on esimene, mille pilk kinni püüab. Selline õiesülem justkui paiskaks heledust enda ümber, muutes (aia)ruumi avaramaks.
Kollastes toonides lilleanumad on eriti tänuväärsed kitsukesel rõdul ja terrassil ning väikesel eesõuel. Kollasega saab muuta valgemaks varjulisemaid paiku, kuigi jah, kahjuks on enamik suvelilli tõeliselt kaunid vaid siis, kui saavad palju päikest.
Helekollased õielaigud paistavad välja ka hämaruses ning helendavad kuupaistel. Neid on nutikas kasutada terrassil ja mujal istumispaikade läheduses ning aiateede ääres, et lilleilu saaks nautida hilisõhtul ja ööselgi.
Kollased õied hakkavad eriliselt särama siis, kui nende kõrval on violetne ehk siis kollase vastandvärv. Maheda ja õhulise tulemuse saab siis, kui kollastega sobitada kokku valgeid õisi ning hõbehalli lehestikuga lehtdekoratiivseid taimi.
Pehmed kollakasoranžid õied paistavad kõige paremini välja kergelt varjulises kohas sinaka jaheda tooni taustal.
Toon toonis anumaga on raske mööda panna, sest selline istutus mõjub alati maitsekalt. Lähedaste värvitoonide puhul on vahva mängida õite eri suuruse ja lehestruktuuridega.
Suve jooksul muutub korv veelgi maalilisemaks, kui õiesäbru hakkab kergelt üle servade valguma. Sanvitaaliaga on muret vähe, sest ta puhastab end närbunud õisikutest ise ja talub lühemat aega sedagi, kui unustate teda kasta. Tõsi, ta on pisut külmaõrn.
