Ega ma eriti uurinudki, kust ta oma aarded kokku sai. Metasekvoiad pärinesid igatahes Taanist. Ju ta juba toona seemneid tellis ja neist istikuid kasvatas, sest ühel 2001. aasta maikuupäeval andis ta mulle ühe väga tillukese mammutipuukribala. Olin seitsmendas taevas ja tundus, et elu unistus ongi täitunud. Lisaks sain veel metasekvoia ja vahemere küpressi omanikuks. Juhtumisi oli mul just kahekümne viies sünnipäev ja nii sai neist puutittedest mu jaoks elu kõige tähtsam sünnipäevakink. 

Ootamatult kolis Aaviku-härra juba samal aastal ära mandrile. Kuuldavasti rajas ta veel vanas eas uue aia kusagile Mulgimaale. Tema antud kingitused hakkasid aga oma elu elama. Kes pikemat, kes lühemat...

Mammutipuud poputasin talvekese-paar jahedas esikus. Kui siis lõpuks välja istutasin, heitis ta ruttu järgmisel talvel hinge. Ka hilisem katse Nurga puukoolist pärit suurema mammutipuuga lõppes läbikukkumisega. Enam ma seda liiki ei ürita kasvatada. Elu suur unistus oma mammutipuust jäi aastate taha minevikku. Kurb.

Vahemere küpress edenes nii mõnegi aasta hästi. Kaitstud kuuseokstest onniga, ei kartnud ta mitut talve sugugi. Jõudis tosina-aastaselt suisa käbikandmisikka. Seemned paraku ei idanenud. Käbid kinnitasid lõplikult mu kahtlusi: midagi oli kuskil valesti läinud ja õrna vahemere küpressi asemel oli mul sootuks idaelupuu (Thuja orientalis, ka: Platycladus orientalis). Kuid ilus puuliik seegi. Paraku hävis juba kuue jala kõrgune noor puu karmide 2010 ja 2011 talvede tagajärjel. Siiski tasuks tuultest kaitstud kohas selle liigiga uuesti proovida, kuna meile sarnaste karmide talvedega Kesk-Poolas (Rawa Mazowiecka keskväljaku pargis) leidub vägagi ilusaid idaelupuid.

Kolmest sünnipäevakingist viimasena jäi mulle alles metasekvoia. Tema kasvas üsna rõõmsasti, ei kartnud talvesid eriti ega midagi. Juba sirgus ta mul üle pea. Polnuks kasvukoht nii kuiv, küllap virutanuks palju vägevamaltki. 2009. aasta novembris rüütas ta end kaunisse punakasse okastikku. Tavaliselt jõuavad varased külmad metasekvoia rohelised lühivõrsed ära võtta. See sügis oli erand. Ja see sügis jäigi ainsaks. 2010 talv võttis puukese põdema ja 2011 karmi talve tagajärjel pidin ta kännutüükaks lõikama.

Kuid metasekvoia kosus kiiresti. 2012 sajusel suvel viskas ta võimsalt uue ladva. 2013 põuasel suvel aga kidus. Uurisin kirjandust, kust selgus, et looduses kasvab metasekvoia vägagi niisketel maadel. Sestap kolisin ta mullu varakevadel siiskesse liivmullalisse metsaaaeda ümber. No nüüd ta alles pistab vohama! - lootsin. Tuhkagi.

Kevade edenedes ilmusid tüvesse tillukesed oherdiaugud, puu jalam sai peenikest valget saepuru täis. Needsamad tundmatud elukad uuristavad ka aiakamina mördi sisse oma vastikuid käike. Ju see ning muidugi kolimisel karm juurte katki rebimine otsustasid asja: metasekvoia suri ära. Ja nii olen nüüd ilma kõigist Aaviku-härra sünnipäevakinkidest. Olgu mammutipuu ja idaelupuuga kuidas on, kuid metasekvoia pean ma omale uuesti hankima. Tänapäeval on see õnneks lihtne.

Aastate jooksul olen puuistikute hukkumise hinnaga targemaks saanud. Nimelt ei saa olla pelgalt aia kujundaja. Et näiteks see metasekvoia sobib maja ette lagedale tuulisele ja kuivapoolse mullaga väljakule tulevaseks võimsaks aktsentpuuks ja nii on. Ega ikka ei ole küll. Igal liigil on omad kasvunõuded, mis tuleb enne istutamist endale selgeks teha. Oleks ma metasekvoia tosina aasta eest kohe niiskesse tuulevarjulisse metsa istutanud, oleks ta küllap ilusti elus ja kes teab kui kõrge juba. Soodsates oludes viskavat metasekvoia vabalt kolm jalga suve jooksul!