Globaalselt vaadates täheldavad teadlased muldade viljakuse kahanemist, kõrbestumist, vihmametsade hävingut, iga päev sureb mõni liik inimtegevuse tagajärjel välja. Saagid vähenevad ja väetise tooraine hakkab otsa saama, samas kehastub maailma aina enam ja enam inimvaime. Inimkond vajab rohkem toitu ja ruumi. Ütlen noortele, et vaadake ise, kuidas siin maakeral hakkama saate – mõelge midagi innovatiivset välja!

Õnneks kogu maailma häda meid, eestlasi, nii otseselt ei puuduta. Õhk on siin mereliselt värske ja loodus suhteliselt puutumata, mis tähendab, et meil on end väga raske motiveerida keskkonnasõbralikumalt käituma. See puudutab ka oma biojäätmete kompostimist.

Kuigi sellega kõiki probleeme ei lahenda, on kasu ikkagi. Kas või prügivedu tuleb odavam, kui oma maja juures toidujäätmed, muruniide ja lehed kompostida. Maal visatakse nagunii kõik biolagunev hunnikusse, ja sellega on jokk.

Linnas sorteerivad biojäätmeid eraldi kahjuks veel liiga vähesed. Selleks on vaja köögis tavalise prügiämbri kõrvale plastämbrit, milles paberkott ning maja ette biojäätmete konteinerit.

Suure kortermaja krundil võiksid olla ka hoopis kompostkastid. Teoreetiliselt on võimalik rahastada biojäätmete veo arvelt kohapeal biojäätmete lagundamise anumate ostu ja palka majahoidjale, kes kastis jäätmeid segaks ja pärast puude-põõsaste alla viskaks. Esimesele pioneerühistule, kes selle ära teeb, panen oma isiklikust palgast preemiaks tahvli ökošokolaadi.

Selline käitumine ei nõua tegelikult erilist pingutust ja süsinikahelatel baseeruvad orgaanilised ühendid lähevad kenasti aktiivsesse ringlusse tagasi. Aga see ei ole veel kõik.

Saksa ökoküla kogemus

Üks tasuta väetiseallikas viljaka mulla saamiseks on inimese enda organism. Olin suvel kuu aega Saksamaal Sieben Lindeni ökokülas, kus kõik majapidamised, kokku sadakond inimest, kasutasid (ja kasutavad praegugi) kuivkäimlaid.

Saepurusegused fekaalid ja uriin viidi aiamaale järelkompostimisele ning hiljem viljapuude alla. Uriin segatakse saepuruga sellepärast, et ebameeldivat lõhna tekitavad lämmastikuühendid absorbeeruvad saepurusse ega lendu õhus. Värske kompost kaeti põhuga. Suvel võib uriini koguda potti või spetsiaalsesse mahutisse ning kallata peenrale kümnekordse lahjendusega.

Hästi disainitud kuivkäimla on soe ja haisuvaba, kel võimalik, soovitan see rajada. Tean Eestiski peresid, kes ehitavad uue maja teadlikult vesitualetita.

Head mulda saab teha sügisel kokku riisutud lehtedest. Minu vanaema rakendas augumeetodit: ta riisus lehed umbes 3 m raadiuses kokku, kaevas nende kõrvale augu ning ajas lehed ja mulla segamini auku. Tekkinud kuhja peale võib midagi istutada. Selline laiskade-ja-silma-alt-ära kompostimine sobib nii linna kui maale. Kompostiauku võib rikastada uriini või toidujäätmetega.

Lehed võib panna ka kompostikasti ja vürtsitada suhteliselt lämmastikuvaest lehesegu toitaineterikka ööpotisisuga. Hajaasustusega alal, kus kompostikastid ei ole kohustuslikud, võib kõike eelnevat teha kasti kasutamata.

Hunnikus kõdunevad jäätmed aeglasemalt, kuid see on mõnevõrra
keskkonnasõbralikum, sest iga kompostikasti tegemiseks kulub loodusressursse.

Kui viite uriini või kompostitud fekaalidega pinnasesse oma DNA, oskavad taimed selle võimaluste piires just teie tervisele kõige sobivamal viisil oma ainekoostisesse kasvatada. Eelnev ei ole teaduslikult tõestatud ega ka ümber lükatud, nagu on lood jumalagagi.

Hea sõna aitab biojäätmetel mullaks saamisel kaasa samamoodi nagu klassikaline muusika mõjub taimede kasvule – tulemus on parem ja tõestatud. Mõtted mõjutavad isegi vett, ütleb jaapanlasest veeuurija dr Masaru Emoto. Ning vesi on pea igal pool, biojäätmetes ja mullas kindlasti.

Mullaparandajaks potikillud, süsi ja kondid

Pakun välja veel ühe mulla retsepti. Nimelt on leitud üle maailma kohti, kus musta mulla kiht on 1–2 meetri paksune. Arvatakse, et see tekkis või loodi 450 eKr–950 pKr sihikindla inimtegevuse tulemusel või soodsate asjaolude kokkulangemisel.

Selle ajastu elanikud kompostisid oma biojäätmed ja kandsid need põldudele. Valmis kompostile lisati uriinis leotatud puusöed ja tuhk. Teatavasti on süsi väga poorne ja suure eripinnaga, seetõttu suurepärane väetise absorbent.

Looduslikud taimetoitained imbuvad kiiresti söe pooridesse, kust taimed neid pika aja jooksul omastada saavad.

Mulla omadusi aitasid veel parandada savipottide killud ja luud, mis muutsid mulla õhulisemaks ning soodustasid niiskuse hoidmist. (Lisalugemist leiate aadressil http://en.wikipedia.org/wiki/Terra_preta.)

Soovitan ka tänapäeval panna kompostrisse savipoti- või tellisekilde, loomseid jäätmeid ja sütt. Tuhka lisage aga juba valminud kompostimullale, sest kompostimise ajal pärsib tuha tekitatud tugevalt aluseline keskkond lagunemisprotsesse.

Kompostikastis sobivad hästi kokku inimesest tulnud biojäätmed koos söe või saepuruga, sest viimased imavad endasse jääkaineid, hiljem peenral annavad aga need aegamööda toitainetena taimedele.

Katsetage ja mängige! Pärast seda, kui olin unustanud poti riisi päevaks tulele ja sain õhtuks 10 g riisisütt, otsustasin, et sünnipäevapeol tuleb musta mulla valmistamise katseõhtu. Jäätmeks saanud riisist sai “söeseeme”. Uriiniseguse saepuru, kergkruusa, söe ja baasmulla kokkusegamine grammikaaluga tekitas külaliste seas teaduselõhnalist elevust ning lisas peole sisukust.