Kontvõõrad püsilillepeenras
Aga headel asjadel on ka varjuküljed – koos taimedega on meile hakanud liikuma paljud siinmail seni tundmatud taimehaigused ja -kahjurid. Enamik kahjustajaid küll ilmselt hukkub esimesel talvel, kuid siiski on viimasel kümnendil meil sobiva elupaiga leidnud paljud tülikad kahjurid.
Liiliakuke vastsed hävitavad lehti
Liiliakukke (Lilioceris lilii) tunnevad nüüdseks ilmselt juba kõik liiliakasvatajad, sest ta on kujunenud tõeliseks nuhtluseks.
Lepatriinuga sarnaneva, kuid täppideta punase mardika vastsed on äärmiselt aplad. Lühikese ajaga võivad nad nahka panna kogu liiliataime lehestiku, lehtedeta aga ei suuda elada ükski taim. Varakevadel söövad vastsed sama isukalt püvililli.
Kui liiliatel on märgata poolikuid näritud lehti, tuleb hakata liiliakukke otsima nii lehtedelt kui õiepungadelt. Eriti hoolikalt kontrollige lehtede alumisi pindu, sest kahjuri vastsed paiknevad nende all suurte kämpudena.
Üksikuid mardikaid võib kokku korjata ja hävitada käsitsi, kuid selle tegevuse juures arvestage, et liiliakukk on äärmiselt kaval. Ta kukutab end ohu korral selili mullapinnale, kust teda on musta kõhualuse tõttu võimatu märgata.
Tõhusam tõrjevõte on liiliate ja teiste liilialiste sugukonna taimede pritsimine putukamürkidega kevadel pärast taimede tärkamist. Seda tuleb korrata umbes kuu aja pärast.
Päevaliilia-pahksääsk rikub õienupud
Veel kümmekond aastat tagasi võis täiesti kahjurivabaks taimeks pidada päevaliiliat. Kuid varsti hakkas lätlastest lillekasvatajatelt kostma teateid, et mingi elukas närib ära päevaliiliate õienupud.
Kahjuriks osutus päevaliilia-pahksääsk (Contarinia quinquenotata), inglise keeles Hemerocallis Gall Midge. Euroopas kirjeldati teda esimest korda alles 1989. aastal, küll oli ta juba üsna laialt levinud Ameerikas ja Kanadas. Oma vaid 20 aastat kestnud teekonnal põhja poole kohanes kahjur kiiresti ja hästi meie ilmastikuga ning on leidnud siin endale suurepärase toidulaua aedades, kus päevaliiliat kasvatatakse.
Esmakordselt nägin päevaliilia-pahksääse kahjustust 2002. aasta suvel külaskäigul ühte Põhja-Eesti aeda.
Sääsk muneb varakevadel, kui mullapind alles hakkab soojenema, õiepungade algmetesse. Kahjustatud õiepungad paisuvad ebaloomulikult suureks, nad on hoopis ümaramad kui terved õienupud ning on õisikus selgesti eristatavad.
Räsitud õied ei avane korralikult ja on täielikult moondunud. Taim ise ei kahjustu, küll aga ei näe tema õite ilu. Õiepunga avades on ka palja silmaga näha seal kihavat elu.
Kahjuks ei oska lillekasvatajad päevaliilia-pahksääske enamasti ära tunda ega midagi ette võtta.
Tavaliselt on ühes pungas 5–50 muna, aga on kirjeldatud ka pungi, kus olnud üle 300 vastse, kes toituvad punga pehmetest kudedest ja mahlast. Avanenud õiejäänustest välja pääsenud vastsed talvituvad mullas. Varakevadel alustavad pahksääsed uuesti oma tegevust ja munevad uutesse noortesse pungaalgmetesse.
Päevaliilia-pahksääse ainuke tõrje on moondunud nuppude korjamine ja põletamine. Juba kevadel tuleb hoolega üle vaadata varase õitsemisajaga päevaliilia liigid ning varased sordid, eriti ‘Stella d’Oro’.
Suve jooksul on vaja päevaliiliaid korduvalt kontrollida. Kui see jätta tegemata, on järgmistel aastatel oodata massilist kahjustust. Õienuppude pritsimisest ei ole kasu.
Muidugi on olemas ka süsteemsed kahjurimürgid ja taimi saaks pritsida kohe, kui ilmuvad esimesed noored lehed, aga seda ma küll ei soovita, sest süsteemsed mürgid võivad pärssida õitsemist päris pikaks ajaks.
Päris hea tõrjevõte on ka päevaliiliate vahele lehtpuutuha puistamine nii kasvuajal kui hilissügisel. Ka võib pärast päevaliiliate õitsemist pritsida putukatõrjevahenditega sügavalt mullapinda.
Kirjanduses on andmeid ka iirisekärbse (ingl k Iris Bud Flies) kohta. Kuigi meil pole teda veel kohatud, on siiski kasulik teada, et ta tekitab iiristele täpselt samasuguseid kahjustusi nagu päevaliiliatele päevaliilia-kärbes. Ka kahjustuspilt on samasugune – kahjuri olemasolust annavad tunnistust moondunud õiepungad. Need tuleb ära korjata ning põletada, et takistada kahjurite paljunemist ning levikut.
Uut taime uurige hoolikalt
Taimekahjurite olemasolu ei tähenda seda, et peaksime loobuma oma lemmiklillede kasvatamisest. Kahjureid on vaja lihtsalt tunda ning teada, milliseid kahjustusi nad võivad põhjustada, kuidas neid hävitada ning millised on ennetusmeetmed, et levikut piirata.
Taimi ostes või tuttavate käest saades tasub olla äärmiselt hoolikas ning neid enne istutamist põhjalikult vaadelda. Kõigisse kahtlastesse taimeosadesse suhtuge suure tähelepanuga.
* Lõigake välja ja desinfitseerige kõik kahjustunud, hallitanud, pehmeks muutunud või kummaliste plekkidega taimeosad.
* Eemaldage surnud juured ja kuivanud lehed. Potitaimedel tuleb niikuinii lahti harutada tihedaks muutunud ja keerdunud juurepallid.
* Ärge istutage pehmeid tohletanud lillesibulaid.
* Kõiki uusi taimi võiks enne istutamist paar tundi leotada keskmiselt lillas kaaliumpermanganaadi lahuses, kuhu on purustatud paar küüslauguküünt. See lihtne võte aitab sageli ära hoida palju ebameeldivusi. Me ei tea ju kunagi, mida võib sisaldada võõras muld.
Kui aga leiate mingi haiguskolde või tekib kahtlus kahjurite olemasolule, kasutage enne istutamist hoopis tõhusamaid mürkkemikaale, vajadusel konsulteerige taimekaitse asjatundjaga.
Iga lillehuviline peaks looma endale taimede karantiininurga ja vaatama kogu saadu väga tähelepanelikult üle.
